On septembri teine pool, tavaliselt käiksin ma sellel ajal ilusti loengutes ja vb töötaksin paar tunnikest päevas. 2012. aasta ehk mõne arvates aasta, mil on maailmalõpp, läks teisiti. Astusin magistrantuuri, aga võtsin kohe akadeemilise puhkuse. Põhjuseks see, et töötan täiskohaga tehases. (Alguses töötasin seal aasta aega koristajana, peale bakat asusin tööle laosüsteemi operaatorina.) Niisiis käin iga päev 8-16/16:30 tööl, kolmapäeviti on hommikul üks loeng ka. Vabal ajal käin võimalikult palju trennis, kas koos kursaõega Tüskis või üksinda jõusaalis.
Vahepeal mõtlen, et kas keskpäraste inimestega koos töötamine ei soodusta mitte mandumist? Kas metallitööstus on ikka see ala, kus ma tahan edasi jõuda? Mis saab ülikooliõpingutest, kui akadeemiline puhkus on läbi?
Üldiselt mulle meeldib tööl käia (osalt sellepärast, et seal on üks kutt, kellega ma sebisin). Mulle meeldib teenida piisavalt raha, et ka lõbustusi lubada. Raha annab võimaluse unistada ....
