Göteborgs kulturkalas

... ehk Göteborg` kultuurinädal on linna korraldatav igaaastane tasuta ürituste nädal. Gustaf Adolfi torg´ l oli rahvusvaheline toiduturg, kus proovisin ära prantsuspärase kana Dijoni sinepis. Ei saa öelda, et see nüüd mu elu parim kana oleks olnud.
Teine kokkupuude kultuurinädala üritustega oli neljapäeval. Kusagil Ullevi Södra ja Götaplatseni vahepeal peeti loppist ehk kirbuturgu. Mitmed perekonnad olid oma autodega kohale tulnud, et müüa üleliigseid riideid, vanu nõusid, raamatuid ja ka vinüülplaate. Erinevalt Eestist tegid inimesed seda pigem lahtisaamise kui vahelt teenimise eesmärgil. Nii juhtuski, et sain 40 krooni (umbes 4,5 €) eest moeka sügisjaki ja soojema salli. Kaks neidist, kes neid riideid müüsid, küsisid, kust ma tulen jne.
Eile ehk laupäeval läksin esimest korda ka kontsertidele, kuna üks mu töökaaslastest tahtis "mingit iiri asja" kuulama minna. Mul on äärmiselt hea meel, et ta sellele kontserdile minna otsustas. Bändi nimeks oli Henry Girls-kolm iirlannast õde, kes laulsid folklugusid http://www.thehenrygirls.com. Nautisin nii nende laulmist, kui ka viiuli ning harfi kooskõla. Muhe oli ka see, kuidas nad enda kodumaa kliima kohta nalja tegid ja üleüldse publikuga suhtlesid.
Kontsertide vahele jõudsin ka ehtsat ungari langosi proovida. Olen seda lapiku pontšiku taolist küpsetist ka Ungaris proovinud. Seal oli see ikka nõksa parem.

langos

Peale iirlasi põikasime korra Kungstorgetile, kus laulis rootslanna Linnea Henriksson. Laivis oli ta parem, kui pärast arvtist kuulates.
Kella üheksaks läksime tagasi Bältespännarparkenisse, kus hakkas esinema ameeriklaste bänd Session Americana http://kulturkalaset.goteborg.com/2014/programpunkt.php?id=2313. Nad olid kindlasti õhtu nael. Umbes kuue- või seitsmepealine punt keskeale lähenevaid mehi, kes paiknesid laval kobaras koos. Nad tegid üksteisega nalja, isegi tõukasid teineteist, vahetasid vahepeal kohti ja tundsid ennast lihtsalt hästi. See väljendus ka muusikas. Lauldi nii südamedaamidest, "jänkide rahast" kui ka õlle joomisest.
Minu lemmiklugu nendelt

Peale tunniajast kontserti oli rahvas ekstaasis, kõik tõusid püsti, plaksutasid ja vilistasid. Vastuseks mängis bänd ühe lisaloo.
Viimaseks artistiks oli reggae ja popi segu Kultiration-Rootsi oma bänd.

Ka Rootsis saab joosta

Tartlasena on minu lemmikjooksurajad seotud Emajõega. Jõe ääres on hea õhk, ilus puiestee ja üldse mõnus. Siin Rootsis elades tuli endale uus jooksurada vaadata.
Üldiselt on rootslased väga sportlikud. Kesklinnas nägin jõusaali, mis oli avatud ööpäev läbi! Kas pole ideaalne. Julgelt pooled mitte-autoomanikest sõidavad ratastega. Täpsem oleks öelda, et kihutavad. Linn on umbes sama järskude tõusude ja langustega nagu Viljandi linn. Ning tihti on kõnnitee mingi kitsas riba heki kõrval, samal ajal kui rattatee on kolm korda laiem.
Pärast mõningast seiklemist leidsime lähedal oleva järve, mida ümbritsevad väga mõnusad jooksurajad.

http://www.walkjogrun.net/routes/current_route.cfm?rid=DF71EB0C-B12A-7049-E1D902AED9561CF2

Järve nimi on Härlanda tjärn ehk tõlkes Härlanda metsajärv. Veekogu asub looduspargi alal, mistõttu pole ime, et täna üks metskits minust viie meetri kauguselt üle tee kalpsas.

Härlanda tjärn

Kuid juba homme kolime väiksemasse linna, mille nimi on Falköping. Eks siis näeb, kus seal joosta saab.

Muuseumid ja muud huvitavat eestlaste asutatud linnaosas

Täna oli meil esimene täiesti vaba päev. Võisime teha mida iganes hing ihaldas. Kuna minu toanaaber tahtis minna enam-vähem samasse kohta, kuhu mina, otsustasin tema plaaniga kaasa minna.

Esmalt läksime Naturhistoriska Museetisse ehk loodusmusseumisse. Rootsis on peaaegu kõik muuseumid alla 25-aastastele tasuta. Kusjuures mingit tõendit ega kaarti ei pea näitama.

Naturhistoriska Museet

Naturhistoriska Museet

Naturhistoriska Museet

Naturhistoriska Museet

Muuseum asub Majorna linnaosas, mille asutasid Wikipeedia sõnul soome meremehed ja eesti soldatid. (!) Sõnast maja ongi tulnud linnaosa nimi Majorna.
Teadmata selle piirkonna ajalugu, hakkas mulle ka see linnaosa meeldima. Eriti tähelepanuäratav oli, et linnaosa asus justkui eri astmetel, kuna seal oli palju kaljusid. Esimesel astmel olid sõidu- ja trammiteed elumajadega. Kõrgemale astmele viisid erinevad trepid ja väiksed teed ning seal seisid juba uued elumajad väikeste roheliste pargikestega. Neid astmeid oli isegi kuni neli, sõltuvalt sellest, kui järsk kalju oli.
Peale umbes tunniajast Loodusmuuseumis käimist läksime vaatama Oscar Fredriks kyrkat, mida soovitas meie Rootsi kolleeg Lina/Liina.

Oscar Fredriks kyrka

Olen väga tänulik, et ta seda kirikut soovitas. Siiani olime näinud Domkyrkat ja paari kirikut ka eemalt. Kuid O.F. kirik pani kõigile neile pika puuga ära. Esiteks oli kirik üsna suur ja vähemalt kiriku info kohaselt kõige kõrgema torniga Göteborgis-71 meetrit. Kiriku välispind ei olnud kaetud lihtsalt punase telliskiviga, vaid ka vasest detailidega. Esines ka kollast värvi. Sisu ei jäänud välimusele alla. Altaripoolses osas olid imeilusad vitraažidega kaetud aknad, mis sulandusid roosa-sinise võlvlaega. Kiriku tagumises osas oli võimas orel ja ümar kaunistustega aken. Tuleb välja, et me ei olnud ainsad, kes kirikust lugu pidasid, sest preester andis peaaegu iga poole tunni tagant uue ristimistseremoonia.

Oscar Fredriks kyrka

Oscar Fredriks kyrka

Oscar Fredriks kyrka

Järgmisena külastasime, juba üpris väsinuna, Sjöhistoriska Museeti ehk Meremuuseumi. Muuseumi tegi eriliseks see, et seda oli näha juba kilomeetrite kauguselt. Nimelt muuseumi kõrval kõrgub majaka moodi torn, mida kaunistab naisekuju, mis sümboliseerib tõenäoliselt meremehe naist oma meest koju ootamas.

Meremuuseum ise näitas erinevaid mereloomi, nii neoonkollaseid siniste silmadega kalu kui ka tavalisi kohasid. Lisaks räägiti erinevatest laevatüüpidest ja reisidest, eriti 20. sajandi alguse emigratsioonist USA-sse.

 Sjöhistoriska Museeti

Sjöhistoriska Museeti 

 Sjöhistoriska Museeti

Sjöhistoriska Museeti

Peale kahe muuseumi ja ühe kiriku põhjalikku läbikäimist olime kõik üsna laibad. Kõige tipuks hakkas veel vihma ka sadama. Seega otsustasime Älvsnabbeni ehk tasuta jõetaksoga tagasi kesklinna minna.

Älvsnabbeni

Älvsnabben

Älvsnabben

Minu elu Göteborgis

Esimene töönädal Göteborgis on möödas. Jess! Ausalt öeldes on olnud iga hommik võrdselt raske kl 7 ärgata. Võib-olla sellepärast, et ei ole siiani harjunud selle uue koduga. Ei tea.
Äraeksimine pimedas metsas
Kolmapäeval oli väike tagasilöök. Mõtlesin, et lähen ja teen teise, veidi pikema jooksutiiru. Küsisin M-lt, kes käib iga päev jooksmas, et kuhu täpsemalt pean minema jne. Võtsin siiski mobiili kaasa ja asusin teele oma uute Asicsitega (sünnipäevakink, mille sain vahetult enne äraminekut).

Peagi jõudsin järveni-Härlanda tjärn-ja nautisin ilusat vaadet. Ühel pool olid keskmise suurusega kaljud, mille peal kasvasid igasugused puud ja teisel pool oli umbes Elva-suurune järv, kus püüti kala ja ka ujuti. Mõtlesin, et oh, millise toreda jooksmiskoha ma enda jaoks avastasin.

Teadsin, et pean terve aeg paremale hoidma, siis ei ole ohtu ära eksida. Teede ristumiskohas keerasingi paremale ja eeldasin, et edasi peab vaid otse jooksma ja olengi õigel teel. Kuid tegelikult pidi veel ühe korra paremale pöörama. Niisiis oli kell juba üle kümne õhtul, väljas pime ja ma olin üksinda keset tundmatut metsateed. Ka Google Maps ei töötanud. Alguses üritasin lihtsalt edasi joosta ja erinevaid teid provida, et küllap kuidagi leian ikka õige tee üles. Kuid siis hakkasid ühed ja samad kohad korduma ning metsa all käisid igasugused hääled, mis panid mu pidevalt pead pöörama ja vaatama, et ega keegi hull nüüd põõsast välja ei hüppa.
Lõpuks helistas majakaaslane mulle ja küsis, et kas minuga on kõik korras. Sain aru, et pean abi küsima. Otsisin lähima tänavanime ja ta tõdes, et ma olen ikka üsna kaugele jooksnud. Ta juhendas mu ühe bussipeatuseni, kuhu tema ja veel üks töökaaslane tulid mulle vastu. Olen neile mõlemale väga tänulik, sest tegelikult oli mul juba üpriski suur hirm oma elu pärast. Peale seda korda ei olegi ma rohkem julgenud välja jooksma minna. Eks näis..
Rääkisin seda ka meie Rootsi kolleegidele ning üks neist märkis, et nende töökaaslase tütar tapeti Göteborgis ära-vaid meetrid enne koduust.
Rääkides lõbusamatel teemadel, siis allpool on pilt meie koolitusruumist, kus veedame suurema osa päevasest ajast.

Peab ütlema, et rootslaste töötempo on oluliselt erinev meie omast. Svenssonite-rahvast nimetatakse ka fika-rahvaks. Fika tähendab kohvitama koos kaneelisaiakesega. Niisiis on meil umbes iga tunni järel 10-15 min fika-paus. Aeg, et käia vetsus, köögis uut kohvi, teed või vett toomas. See on ka hea võimalus Rootsi kolleegidega sõbrustada. Nad on väga sõbralikud ning hindavad ka väikest naljategemist.
Eestis oleks koolitus stiilis-4 tundi töötamist ühe pausiga, millele järgneb lõuna, edasi jälle 4 tundi koolitust kuni pea lõhkeb uuest infost.
Peale tööpäeva oleme iga päev võtnud ette väikseid linnaavastamisreise.
Esmaspäeval käisime Göteborgi ühes suurimas kaubanduskeskuses Nordstanis ehk Femmanis. Vaatasime ka, kuidas ratastoolikliente Östra sjukhusi eest koju transporteeriti. Tavaline osa meie tööst, aga esimest korda nägime me, kuidas see päriselus välja näeb.
Teisipäeval jalutasime Brunnsparkis ja olime tunnistajaks mingisugusele neonatside-teemalisele meeleavaldusele.

Palmhuset

 Palmhuset

Purskkaev ja Stora Teatern

Teisipäev oli esimene kord, kui me nägime, et Göteborg ei olegi vana tehaselinn, vaid selles linnas on ka ilusam osa. Vanem kesklinn toomkiriku ehk Domkyrka ümbruses. 

Domkyrka

--

Kolmapäeval külastasime ühte kodukandis olevat taaskasutuspoodi. Sealt ostes toetatakse ka raskustes noori vms. Seal müüdi kõike alates mööblist ja lõpetades riietega. Leidsin sealt koju lehmapildiga kandiku, mille eest tuli loovutada vaid 10 krooni. 
Neljapäeval läksime kolmekesi Tervishoiumuuseumisse ( Medicin Historiska Museet), mis asus vanas haiglahoones. 

 Medicin Historiska Museet

 Medicin Historiska Museet

Täna ehk reedel avastasime Göteborg vanimat linnaosa Hagat. Nimetaksin seda Göteborgi vanalinnaks-kitsad munakivitänavad täis erinevaid välikohvikuid, antikvariaate ja muid ägeda kaubavalikuga poode. Nimedest torkasid silma Igor the Dog ja El Bastardo (ilusad 60ndate stiilis kleidid ja aksessuaarid). Einestasime kangesti Maiasmoka kohvikut meenutavas Husareni kohvikus.

Ratta rentimine

Taamal paistab Skanska Kronan

Haga

Haga

Husaren

Esimene nädal Rootsis

3. augustil jätsin hüvasti oma elukaaslasega ja asusin teele kuuajalisele töölähetusele Rootsi. Esmalt läksime bussiga Tallinna. Jõudsime 3 tundi enne väljalendu kohale! Täiesti ebavajalik!
Olin ainuke, kes oli reisile kaasa võtnud kaks kohvrit. Kuigi üks kohver oli peaaegu täiesti tühi, et sellega kaasaostetud asju koju tuua. Iseenesest kaalus kohver ainult u. 15 kg lubatud 23-st.

Esimene lennureis viis meid Tallinnast Soome Vantaale. Lend võttis aega umbes 20 minutit, seega peagi peale õhkutõusmist algas uuesti laskumine. Siiski oli lahe vaadata Tallinna ja Soome rannikualasid. Vantaalt lendasime Göteborgisse. 

Meie Rootsi poolülemus sõidutas pooled meist meie ajutisse kodusse. Ülejäänud läksid taksoga. Ta rääkis, et nendel oli olnud seal ka kuumalaine ja kõva paduvihm, mis lõppes just enne meie sinnajõudmist ära. Jõudsime kohale ja olime kõik pahviks löödud, kui ilus ja hubane meie uus kodu on. Kolmekorruseline ridaelamu koos keldriga, kus on dušš ja pesumasin. Esimesel korrusel on arvatavasti profikoka köök umbes kaheksaplaadilise pliidiga, kaheukselise ahjuga ning spetsiaalse maitseaineteriiuliga. Üpriski paljud asjad tunduvad olevat Ikeast ostetud. Meile oligi ostetud põhilisi toiduaineid, niisiis tegime koos süüa. Köök on lahtine ja läheb üle suureks elu-ja kaminatoaks, kust läheb uks välja suurele terrassile. 

Teisel korrusel on kaks lastetuba ja vanemate magamistuba ülisuure voodiga. Teisel korrusel on ka põhiline vannituba vanni, kahe dušiga ja kahekohalise kraanikausiga. Kolmandal korrusel on külaliste magamistuba ja kaks kolituba. Rootslastele omaselt on enamik kodust valge.

Tõmbasime loosi, et kes kus voodis magab. Mina ja teine töökaaslane saime külalistetoa. Olin õnnelik, sest kohe, kui seda tuba nägin, teadsin, et tahaksin seal ööbida. Aknast on hea vaade üle naabermajade. Mööbel ei ole Ikeast, vaid on antiik ja minu vood peal on armas heegeldatud kate. Lisaks on meie toas üks uksepiitadest lõunamaiselt ümar, mida ei näe kusagil mujal majas.