Targad välismaa psühholoogid on välja mõelnud uue termini-veerandea kriis. Kui sa tunned, et elus on justkui kõik olemas, aga ei ole ikka oma eluga rahul. Sümptomiteks on tühjus, rahutus, viha, depressioon. Raviks peaks olema rahulolematuse allikaga (töö, suhe jne) lõpparve tegemine ja oma elu uuesti ülesehitamine.
Miks ma sellest iseenesestmõistetavast teemast räägin, on see, et võib-olla mul on ka selline kriis. Iseeneset mul on tasuv töö, mis pakub pidevalt erinevaid väljakutseid. Lõpetasin bakalaureuse ja sain ka magistrantuuri sisse. Viimased neli aastat olen olnud suhtes. Meil on oma kodu, auto jne. Kui inimestega tuleks sündides kaasa manuaal, kuidas õnnelikult elada, siis usun, et olen kõik nõutud tasemed läbinud. Siiski, tunnen, et midagi on puudu. Ma ei ole rahul. Probleem on kas mitteerialases töös, kus minu panust ei hinnata piisavalt või ennast ammendanu suhtes. Lihtsam oleks, kui asi oleks töös. Töökohti saab vahetada. Kui aga tegu on teise positsiooniga, siis on natuke jama. Suhteteema on inimeseks olemise juures kõige raskem. Kui vaadata inimest kui tühja lehte (Rousseau tabula rasa), siis inimene saab ennast täiustada välimuse alal (soengud, meigid, trennid jne). Koolis võib ka terve elu käia, hankida igasugu pabereid ja loota, et need tagavad hea töökoha. Aga suhted-see on täielik tuumafüüsika. Käituda nii, et endal oleks hea, on lihtne. Käituda nii, et ka teisel inimesel oleks samal ajal hea, on aga hoopis teine teema. Isegi kui sa teed kõik nii hästi nagu oskad, hoiad kodu enam-vähem korras, helistad talle iga päev, tunned ta vastu huvi, pakud füüsilist rahuldust, siis sellest ei piisa. Ikkagi öeldakse sulle, et sa oled liiga isekas, ei pinguta teise nimel jne. Tahaks siinkohal täiega ropendada, aga see ei aita. Ma ei tea, mis aitab. Tõdemine, et mul on veerandaeakriis, vaevalt aitab. On vaja muutusi. Kas ma olen piisavalt julge, et neid teha? Kas ma kahetseksin oma valikuid? Mis mind ootab peale selle valiku tegemist?
