Peale 8t võistlust aprillist oktoobrini, nii tagasilööke kui ka edusamme täitsin ma eesmärgi, mida ma ei oleks paar aastat tagasi veel uskunud, et ma olen suuteline saavutama.
Tegelikult algab see lugu juba põhikoolis. Nimelt vihkasin ma kehalist kasvatust. Iga aasta olid kohustuslikud testid, et otsustati, kui ARENENUD sa füüsiliselt oled. Ehk siis me pidime jooksma, hüppama kaugust, venitama ja veel sada imet tegema. Iga aasta olid õpetajal suures vihikus iga ala jaoks piirajad ehk siis kui jooksid nt kuupris 10 ringi, said 5e ja kui vähem siis kehvema hinde. Ma saan väga hästi aru, et igas õppeaines on omad normid, mille alusel inimesi hinnata. AGA kuidas on õiglane hinnata täiesti erineva taustaga inimesi ühe mõõduskaalaga? Ja erineva taustaga mõtlen ma siin füüsist ehk seda, mida mida raamatutarkus ei anna. Mäletan, et iga aasta lugesin hirmuga päevi selleni, kui pidin jälle ennast alandama hakkama. Ma hüppasin kaugust nii hästi, kui suutsin, aga ikka oli tulemuseks hinne 3 või isegi 2. Jäin tihti isegi peale tunde kauem harjutama, et oma tulemust parandada, aga ei midagi. See oli üpriski masendav, kui sa ei suuda oma keha sundida tegema nii nagu keegi teine tahab. Aga tunnistusele ei saanud ju ometi halba hinnet saada, muidu oleks järgnenud kodune repressioon.
Õnneks ei tekkinud mul igavest traumat sporditegemise vastu, sest olen kogu aeg vaikselt jooksmisega tegelenud. Kooli ajal sai isegi paaril rahvaspordiüritusel (Tallinna Sügisjooks, Maijooks) käidud. Toona jooksin põhiliselt selleks, et end hästi tunda, aeg ei olnud mulle oluline (10 km/1:10 m).
2012. aasta sügisest hakkasin jooksma tulemuse ehk aja peale. Esimene selline jooks oli I Tartu Tudengimaraton (10 km/52 m). Jooks ei olnud enam rahulik kulgemine ja looduse imetlemine. Jooks muutus strateegiamänguks, millal rahulikult võtta ja millal kogu jõud mängu panna. Võiks isegi öelda, et jooks muutus minu isiklikuks võitluseks valuga. Ei saa eitada, et tuttavate positiivsed kommentaarid ei aitanud kaasa.
Niisiis peale 8t võistlust, neist viimane esimene ehk II Tartu Sügisjooks (10 km/48:47). Mina, kes ma olin alati teinud sporti pigem vaba aja veetmiseks, suutsin oma keha viia soovitud tasemeni. Mina, kes ma olin kehalise kasvatuse tundides nii õnnetu, et ma ei jookse kiiremini, hüppa kaugemale, paindu rohkem. Nüüd lõpuks olen ma aru saanud, et ma suudan, kui ma ise tahan ja teen seda omas tempos, mitte kellegi taktikepi all.
Seega EI TOHI KUULATA, KUI KEEGI ÜTLEB SULLE, ET SA EI SAA/OSKA/SUUDA!
Ning mida suuremalt UNISTADA, seda rohkem sa saavutad!
