Seega mõtlesimegi ühe päeva puhkusest Tallinna taasavastamisele pühendada. Kõigepealt näitas ema mulle oma sõime, mis asus Lastekodu tänaval ehk üsna bussijaama lähedal. Sain teada, et seal lähedal elas ema oma esimesed 7 eluaastat.
Peagi läks kõht tühjaks ja einestasime (vähemalt mina) Stockmanni viimasel korrusel olevas restoranis. Soe toit värske salati ja piimaga on eduka päeva alus! Samast majast ostsime mu tädile veidi head ja paremat ning suundusimegi tema töökoha suunas. Ei teagi, kas ma peaksin seda häbenema või hoopis uhke olema, aga mu tädi töötab R-kioskis. Nii palju, kui ma tean, on ta seal alati töötanud. Samas lihttöölised on ju ühiskonna aluseks.
Igastahes tädi oli väga tore üle mtmete aastate näha. Ta oli vanemaks jäänud, näost veidi kõhnem, kuid muidu samasugune. On kahju, et mu ema ja ta õde ei ole lähedasemad. Vastasel juhul käiks me võib-olla sagedamini Tallinnas. Näiteks pole keegi korraldanud ühist kokkusaamist mu tädi ja tema pere ning mu ema ning tema laste vahel. Sest ega ikka ei saa pikka vestlust arendada, kui üks osapool täidab oma töökohustusi ja keskkonnaks on kärarikas bussipeatus Vabaduse väljaku vahetus läheduses. Tuleb loota, et peale järjepidevat pealekäimist on keegi piisavalt tragi, et teeb selle ürituse ära.
Vahepeal jõudis ema näidata raamatukogu, kus ta pidevalt lapsena käis (asub Vabaduse väljaku ja 2. keskkooli vahel).
Edasi suundusime vanalinna poole ning puhkasime jalgu mõne uhke mõisa iluaeda meenutavas Harju tänava pargis.
Peale jalasirutust võtsime suuna kohvikusse, kus ma lugematuid kordi vanaemaga käisin-Maiasmoka kohvik. Sealt ostis vanaema kaasa erinevaid saiakesi, et neid Tartusse ülejäänud perele viia.
http://kalev.ee/maiasmokk/kohvik
"Return to Oz"
(http://sequincat.blogspot.com/2012/07/return-to-oz-unwisely-rated-g.html)
Peale kehakinnitust jalutasime veidi vanalinnas. Ema jaoks on alati kohustuslik külastada vana veskikivi keset Raekoja platsi ja soovida midagi.
Edasi võtsme suuna Tallinna teletorni juurde. Ema oli seal ühe korra nõukaajal käinud, minu jaoks oli see esimene kord. Uued liftid, mis sinna paigutati, sõitsid nii kiiresti, et mul läksid kõrvad lukku. Kui me lõpuks üles jõudsime, avanes ahhetama panev vaatepilt. 360-kraadine panoraamvaade üle terve Tallinna ja osalt ka üle lahe. Hämmastavad olid ka põranda sees olevad augud, kust võib näha umbes 300 meetrit alla maapinnani. Peab ütlema, et ikka väga kõhe tunna oli selle klaasist põranda peal seista. Muidu oli ilm selge ning üks paarike proovis serva peal kõndimist. Järgmine kord tahaks ka ise seda proovida.
Enne tagasi Tartusse pöördumist põikasime Pirita randa. Vesi oli 10 kraadi soe, kuid üsna paljud olid ikkagi jalgupidi vees. Pidasime emaga veidi piknikki, mängisime palli ning suundusimegi rongijaama. See oli esimene kord, kui Elroni rongiga sõitsin. Ma ei tea, kas see on Elroni või mingi muu asutuse teene, kuid Tallinna rongijaama platvormidel puudub igasugune loogiline süsteem. Järjest on platvorm 1, 2, 3 ja siis tulevad järsku 6, 4, 5. Võin numbritega eksida, aga umbes selline järjekord seal oli. Mõtlesin isegi korraks, et äkki ma ise olen liiga rumal, et mingist peidetud matemaatilisest korrapärast aru ei saa. Igaljuhul Elroni rongid ehk niiöelda Partsi porgandid näevad igati viisakad välja. Istmed on erinevatel kõrgustel, mõned laudadega, mõned ilma. Üleüldse on kujundus modernne ja värske. Miinusteks on vaid toolide jäikus, magada on suhteliselt võimatu ja liiga sage märguandeheli. Meil vedas muidugi nii hästi, et samasse vagunisse oli sattunud uut alkoholiseadust vägagi nautivad noored poisid. Kontrolör proovis neid igatmoodi korrale kutsuda, isegi ähvardades, kuid sellest ei olnud kasu.
Kokkuvõtteks oli lahe reis, järgmine kord loodaks rohkem sugulastega suhelda.
