Olen ka varem käinud RMK majades sünnipäevadel, kuid need meenuvad pigem kui teismelisea hullused. Seega loodan, et pooleteist nädala pärast saab maha peetud üks korralik sünnipäevapidu ning veeta kvaliteetaega oma sõpradega.
Igaks juhuks surfasin netis ka ja leidsin ühe blogi sissekande matkaseltskonnast, kes seal ööbisid:
https://matkatee.wordpress.com/tag/otteni/ .
Jõudsime eile Otteni metsamajast tagasi. Oi kui hea oli lõpuks enda voodis lamada!
Tegelikult oli meil väga lahe õhtu ja sinna metsamajja läheks teinegi kord tagasi. Kusjuures sinna jõudmine oli ka paras seiklus. Nimelt läksime Põlva kaudu ja sattusime endalegi üllatuseks metsateele, mida ei olnud isegi Google Mapsis. Ühel hetkel läks see iseloodud tee püstloodis mäkke nii, et tippu ei olnudki näha. Panin käed silmadele ja olin peaaegu kindel, et järgmisel hetkel leiame ennast kraavist. Kuid õnneks nii ei läinud ja läbi raskuste jõudsime kohale. Muidugi olid meie seltsilised valinud teise tee ehk läbi Mooste ning neil oli täiesti normaalne kruusatee.
Vasakpoolne ehk meie valitud tee läbimiseks kulub Google`i kohaselt 55 min ja parempoolse ehk meie sõprade valitud marsruudi jaoks 58 min. Tegelikkus on see, et meie teed ei olnud kaardilgi ja me ei olnud esimesed, kes kohale jõudsid.
Naljakas oli ka see, et maja perenaisele helistades juhatas ta mu kivini, mille all võti paiknes. Nagu vanadel headel naiivsetel Eesti aegadel. Sõbranna, kellele me selle ürituse üleüldse korraldasime, oli õnneks ka rahul, et sellise koha valisime.
Seadsime ennast sisse, võtsime söögid ja joogid välja. Selle metsamaja puhul oli parim see, et kodulehel jäeti mulje spartalikust kivimajast, kuhu tuleb kõik kaasa võtta. Tegelikkuses oli alumisel korrusel elektripliit, veekeedukann, veega tualett, saun soojaveeboileriga ning üleval 4 magamisaset.
Kuna Taevaskojani oli vaid paar kilomeetrit, läksime varsti, kokteilid käes, väiksele matkale. Meil polnud aimugi, kummale poola minna, seega läksime üle mingi põllu.
Teel Taevaskotta tundsin juba, et Nipernaadi-kokteilid on hakanud mõju avaldama. Küllap oli oma osa ka viina-tarretiseshottidel. Lõpuks jõudsime Suurde Taevaskotta. (Muide Taevaskoja on küla nimi ja Taevaskoda liivapaljandi nimi.) Kuna kell oli juba umbes 8-9 phapäeva õhtul, olime üsna üllatunud, et sellel ajal seal niivõrd palju külastajaid oli. Hakkas isegi kohati imelik, et niimoodi lällasime seal.
Peaksin ütlema, et nii lõbus pole mul Taevaskojas enam tükk aega olnud. Ka tagasi minnes veetsime toredalt aega-kes grillis, kes küttis sauna. Hiljem mängisime ka lauamänge. Juhuse tahtel oli just samal õhtul jalgpalli maailmameistrivõistluste finaal, mida me ka parima tahtmise juures ei näinud, sest seal polnud levi. Hommikul saime teada, et Saksamaa sai Weltmeisteriks.
Ööbimine majas, mille kohta sa oled lugenud, et seal kummitab, ei ole iseenesest väga meeldiv (kui oled kergeusklik). Kartsin öösel ennast liigutada, sest äkki keegi tuleb ja krahmab sind. Äärmiselt tobe on siiski selliseid asju juhtuda, sest kummitusi ei ole ju olemas!
Tagasiteel Tartusse põikasime ka Melliste järvest läbi, kus tegin ühe karastava supluse.
See õhtu oli kindlasti üks mu suve kõige ägedamatest õhtutest-head sõbrad, toit, jook, saun, Taevaskoda, soe õhtu, vesikas-mida hing veel ihaldaks..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar