Ma ei oleks veel paar kuud tagasi uskunud, et olen võimeline poolmaratoni läbima või et julgen seda üldse katsetada. Tõuke andis kindlasti elukaaslase õde, kes on läbinud nii pool- kui ka täismaratoni. Lisaks oli parasjagu käimas Activia jooksukampaania, mis tagas prii jooksu neile, kes ostsid 25 jogurtit.
Treenima hakkasin nii umbes suve alguses, kunagi juunikuus. Hakkasin ühe sõbrannaga, kes elab kõrvalmajas, niisama väikseid otsi jooksma. Rääkisime samal ajal juttu ja võtsime seda kui pingetemaandajat. Mingi aja pärast hakkasime kilometraaži suurendama, joostes iga kord vähemalt 10 kilomeetrit. Ajad läksid ka järjest paremaks, ühe tunni lähedalt umbes 53 minuti peale. Siis proovisime ka 12 ja 15 kilomeetrit joosta ning ikka oli treening koos igapäevaelu probleemide arutamisega ehk aja tagaajamine oli vähemalt minu jaoks teisejärguline.
13. septembri hommikul läksime kahe teise sõbrannaga rongiga Tallinna poolmaratonile. Rääkisime vagunis eesmärkidest, alla aja 2.15 või 2-e lähedale käisid jutust läbi. Võistluspaika kohale jõudnud, ostsime mäkist kohvi ja toidupoest nipet-näpet.
Minu võistluseelne menüü oli:
hommikusöögiks jogurt ja lemmikud hommikusöögipadjakesed ning kohuke,
teel veidi pähkleid ja rosinaid,
võistluspaigas üks väike kohv, moonisaiake, pähkleid, banaan ja magneesiumipulk.
Vahetult enne stardikoridoridesse minekut olime otsustanud, et jookseme vähemalt esimese poole poolmaratonist koos, et hoida rahulikku tempot. Probleemiks oli see, et minu stardinumber oli 800-ga ja neil 1000-ga ehk siis alustasime erinevatest stardikoridoridest.
Kui stardipauk käis ära, võtsin kohe teadlikult tavalisest aeglasema tempo, eesmärgiks aeg 6 min/km ja ühtlasi tahtsin sõbrannasid ära oodata. Esimestel kilomeetritel joosti minust ikka massiliselt mööda ja hakkasin kõhklema oma tempovalikus. Siiski hoidsin ennast graafikus ja vaatasin pidevalt enda ümber, lootuses tüdrukuid leida. Jõudnud Pirita sillale ehk umbes 6ndal kilomeetril, leppisin, et sõbrannad jooksid minust mööda ja olen pärast finišit enda peale pahane, et kiiremat tempot ei valinud. Kuid mind tabas tõeline üllatus, kui tagasi linna poole keerates ehk umbes 10ndal kilomeetril tüdrukuid endale lehvitamas nägin. Nad ei olnudki minust eespool ja põhiline, nendega oli kõik korras!
Veidi peale 11ndat kilomeetrit muutusid jalad, just reied, raskeks ja ootasin pikisilmi lubatud geelipunkti. Kui üldiselt on minu kogemus geelidega halb, siis Tallinnas pakutu oli isegi päris talutava maitse ja konsistentsiga. Väike energialaks, mille geelist sain, andis ka vaimselt palju juurde. Edasi algas arvutamine ja ootus. Teadsin, et 6-minutilise kilomeetriajaga pean teise poole veidi kiiremini jooksma. Niisiis vaatasin pidevalt pulsikella ja kilomeetrisilte, arvutades oma lõpuaega.
Teine kaaslane oli ootus, sest esiteks ei olnud ma kunagi nii pikka maad jooksnud, maksimum oli 15 km, ja ma tahtsin teada, millal tuleb nullpunkt. Siiani olin jooksnud ikkagi üsna nauditavas tempos, kuid peale 15ndat muutus olukord põnevaks. Teiseks teadsin, et elukaaslase õde lubas Paksu Margareeta juurde kaasa elama tulla, mis pani ka edasi pingutama.
Tegelikult võibki öelda, et
raskeks läks 18ndal kilomeetril, kui rada viis munakiviteele kergele tõusule. Pidin käed puusadele panema, sest ei jõudnud neid enam hoida. Energia oli otsas, aga ma teadsin, et pean spurtima, et aeg alla kahe tunni saada. Jõudnud Kaarli kiriku kõrvale, kuulsin, kuidas teadvustaja ütles, et 10 kilomeetri stardini on jäänud minut aega. Siis võtsin ma tõeliselt jalad kõhu alt välja, ohkasin valjult ja jooksin nii nagu viimne päev oleks käes. Möödusin nii mõneski inimesest, samal ajal kui ruuporist loeti sekundeid uue jooksu alguseni. Ning lõpuks kandis töö ka vilja, lõppaeg tuli napilt ehk 30 sekundit alla kahe tunni. Juhhei!
P.S.
Magneesium võis tõesti ära hoida krampide tekke.
Maratonisokid aitasid jalad villivabana hoida, kuid üks varvastest oli ikkagi pärast sinine.
Nädal aega peale jooksu ütleksin, et esimesed kolm päeva peale jooksu olid igasugused trepid välistatud. Reied olid lihtsalt nii valusad. Ka sirgel maal kõndides tundus nagu jalgade asemel oleksid pakud all. Samas neljapäeval läksime juba Viljar Vallimäe jooksutrenni dendropargis.
