Lanzarote

Pärast kuudepikkust järjekindlat Reisidiilide lehekülje seiramist otsustasin kaasaga Lanzarotele minna. Käisime paar aastat tagasi Cran Ganarial ja jäime reisiga väga rahule. Kanaari saared on, arvestades poliitilist olukorda, üks ohutumaid sihtkohti talvekuudel. Süüria põgeniketulv sinna ei tüki ja Venemaa tõenäoliselt vallutama või marodööritsema ei hakka. Loodetavasti.
Muidugi jääb oht lennukiga sõitmise ees..


Puerto del Carmeni põhirand

Lühikirjeldus: Lanzarotele tasub minna talvekuudel, täitmaks D-vitamiini varusid. Saar on sobilik mägise pinnamoe austajatele, rohkelt on kustunud vulkaanimägesid. Enamik turiste on keskealised ja vanemadki nii et ossilikke tühikargajaid on vähe ning vailitseb rahulik meeleolu. Erinevalt Türgist ja Egiptusest ei lämmata tänavamüüjad oma liigse usinusega.

Niisiis broneerisin Ryanairi sooduspakkumisega lennupiletid, kokku 250 € edasi-tagasi kahele, suunal Riia-Frankfurt-Hahn-Lanzarote-London-Riia. Hotelli leidmiseks võrdlesin igasugu lehekülgi, booking.com, HotelsCombined.com, www.lastminute.com, airbnb.com, kuid lõpuks jäi valik sellise lehekülje kasuks: www.onhotels.com.Üks ja sama hotell oli võrreldes Booking.com-iga mitukümmend eurot odavam.

Hotell:
Blue Sea Los Fiscos sai valitud hinna ja hommikusöökide pärast. Iseenesest asus hotell linna ääres mäe nõlval, kuid kesklinna jõudmine võttis vaid 8-10 minutit. Lanzarote ja võib-olla üleüldse Hispaania hotellide eripära on sisseehitatud köök, kus saab ise süüa teha ja niimoodi üsna odavalt hakkama saada.

Väljavahetatud hotellituba
Teine omapära on bassein, mis on enamasti kütmata ehk jaanuaris-veebruaris on vesi umbes 16 °C. See on siiski piisavalt soe, et päevitamisest kuuma keha jahutada ja veidi krooligi ujuda.
 








Meil juhtus kahjuks hotelliga selline äpardus, et sisseregistreerimisel pandi meid esiteks ühte kõige kehvemasse tuppa (neid tube oli kolm, 156, 7, 8), kus nn. rõdu oli vaatega betoonseinale. Kardinaid ei saanud akna eest ära võtta, sest muidu oleks iga möödamineja sisse näinud. Hiljem saime teada, et kuna nendes kolmes toas puudus köök, oleks meil pidanud olema all inclusive käepael, mis korvanuks söögitegemisvõimaluste puudumise. Miskipärast meile seda käepaela ei antud ja käisime oma raha eest õhtuti väljas söömas. Neljandal päeval küsisin paremat tuba ja selle me ka saime ning lepituseks kõik hinnas paketi kuni puhkuse lõpuni (vt pilti köögiga).
 
Tuba 156, vaatega seinale

Kui eelmainitu välja jätta, oli hotell puhas ja toidud maitsvad.

Transport:
Lennujaamast hotelli viib peale takso ka ühistransport http://www.aena.es/csee/ContentServer/Aeropuerto-Lanzarote/en/Page/1237554519694/Public-transport.html. Puerto del Carmenisse viis bussiliin 161, reis kestis pool tundi ja pilet maksis 1,4 € inimene.

Kliima:
Viibisime Lanzarotel ajavahemikul 26.01.16-01.02.16 ehk väljasool põhihooaega. Keskmine päevatemperatuur oli 21-23° C, maksimum 29° C. Õhtuti läks jahedamaks, umbes 18° C. Ookean oli minu jaoks liiga külm, kuigi mõned üksikud käisid ka ujumas, temperatuur võis olla umbes 17° C.
Põhjamaalastele oli tegemist tavalise suveilmaga. Päevitamiseks ja pruuni jume saamiseks oli piisavalt palju päikest, kuigi esines ka pilviseid ilmu.

Mida kohapeal teha:
Kui kohalik linn on enam-vähem üle vaadatud, siis on tark rentida auto. Me saime pakkumise 30 € päev (koos kindlustusega) uuemat sorti Renault'le, kütuse pidime juurde ostma. Siinkohal annaksin kaks soovitust:

1. Ärge tankige paaki täis, sest saar on nii väike, et te ei kasuta seda eales päevaga ära.
2. Autot ei pea ise tagasi viima, vaid võtmed jäetakse hotelli administraatori kätte ja autole tullakse järgi. Seega ei pea muretsema, kui kaugel kontor hotellist on.

 Autoga tasub vaadata saare põhjatippu, kus asub muuseum-vaatlusplatvorm, kust on hea väikest kõrvalsaart La Graciosat vaadata.










Läheduses asub ka termaalvee muuseum, mille 10-eurone pilet oli meie arvates liiga kõrge. Läksime hoopis muuseumi kõrval olevat rannajoont imetlema.


Teine tähtis vaatamisväärsus on Timanfaya looduspark, kus on poolaktiivsed vulkaanid. Jätsime tee ääres auto seisma ja tutvusime omal käel selle kuumaastikuga.

  

Vaade paarisaja meetri kõrguselt mäelt, keskel all mina.

Kolmas vaatamisväärsus on saare lõunatipus asuv linn Playa Blanca ja selle kõrval asuv Punta del Papagayo.

Playa Blanca






Punta de Papagayo

Söök:
Kuna enamik turistidest on kas Inglismaalt või Saksamaalt, näeb menüüs just friikartuleid, pitsat ja hamburgereid. Kohalikust toidust soovitaksin paellat, eriti mereandidega varianti.

Paella mereandidega

Reisi maksumus:

Lennupiletid kahele 250 €
hotell nädalaks hommikusöökidega 300 €
Tartu-Riia-Tartu 20 € parkla (Valet Parking)+35 € küte=55 €
Taskuraha u 190 €+100 €=290 €
Kokku 605 € kahele, koos muude kulutustega u. 1000 €.


Kokkuvõtteks võib öelda, et Lanzarote on ideaalne oma sooja kliima poolest ja pakub ka täiesti omanäolist maastikku. Hinnad on sarnased meie omadele, valuuta on ka sama. Sobilik koht talveväsimuse vastu.

Sügis piltides

Peab tunnistama, et minu varasem pelgus kõikide teiste hooaegade kui suve vastu on vaikselt taandumas. Aasta-aastalt märkan järjest rohkem sügise erinevaid tahke:
soost tumepunaste jõhvikate ja pohlade noppimine joovastava sookailu lõhnaga,
kogu värvipaletti esindavad sügislehed,
jahedamaad ilmas jooksmiseks jne.
Siin on mõningad pildid, kuidas minu silmad sügist näevad:

Laeva soo

Dendropark

Kuperjanovi tänav

Vanemuise tänav

Tartu linnamaratoni finiš

Kaarli kirik

Rattamaraton

See aasta võtsime taaskord ette rattamaratonile mineku. Minu jaoks oli see neljas aasta, varasemalt olen läbinud raja nii peale nädalapikkust vihmasadu kui ka ideaalsetes oludes. Olenemata aastast on tegemist maastikusõiduga ehk heal juhul sõidad kruusateel või kaherajalisel pinnaseteel, kuid palju on ka lahtises liivas, mudas, heinal ja ebatasastel pindadel väntamist.

See aasta oli eriline, kuna sain esimest korda esimesest stardikoridorist ehk vaid paar meetrit stardijoonest alustada-suurepärane! Mitu päeva ei olnud sadanud ja rada oli tõesti heas seisukorras.

Ettevalmistus enne starti:

üks Twix

veidi magneesiumiga jooki

õun.

Esimesed 5 km sõidust möödusid maksimumkiirusel, siis tuli kerge jõuetus ja ootasin esimest söögipunkti. Lisaks oli selg, mis jääb tihti pikemaid rattamatku ette võttes haigeks, valutama hakanud. Vahepeal oli ka paar mudast lõiku, ühes olin sunnitud ratta kaenla alla võtma ja joostes edasi liikuma. 

Muidu oli imeline sügisilm, puulehed ilutsesid puna-kolla-oranžikates toonides ja metsalõhn klaaris tühistest probleemidest paksu pead. 

Ainukeseks miinuseks oli mu enda vorm. Võistlus möödus joogipunktist joogipunktini, et süüa banaani, hapukurki ja juua energiajooki, peale igat energia laadimist sain hoo sisse ja enne järgmist punkti oli kõik manustatu jälle otsas.

Lõpuks tuli aeg 1.57, mis on kõigest 7 minutit kehvem, kui mu isiklik rekord. Võib öelda, et tegemist oli kordaläinud võistluse ja päevaga!

Rattamaratoni 40 km isiklikud tulemused: 

• 2010 3.19
• 2012 2.11
• 2013 1.50
• 2015 1.57.

Minu nädal päälinnas

Seoses uue töökohaga saadeti mind nädalaks ajaks Tallinna koolitusele. Alguses lootsin sellest välja vingerdada, sest oleksin tahtnud pigem kusagile soojamaareisile minna. Kuid nüüd tagantjärgi vaadates olen väga tänulik, et sain võimaluse hoopis Tallinna võlusid nautida.

Aasa 2

Ööbisin Aasa tänaval kahetoalises külaliskorteris, mis oli rohkemgi kui luksuslik ühe lihtlabase tööreisi jaoks. Elutoa mööbel oli sisustatud 20ndate stiilis mööbliga, sulandudes kokku modernsema lahtise köögiga. Magamistoas oli korralik kaheinimesevoodi, milles oli ülimõnus üksinda laiutada. Maja asus Kristiine ja kesklinna piiril, võimaldades 10-minutilise jalutuskäiguga Vabaduse väljakule jõuda ja samas ka 15-minutilise bussisõiduga töökoha ees maha astuda.

Madridi turisti tungival palvel tehtud foto

Kui enamik minu Tartu tuttavaid ütlevad, et Tallinn on mõttetu hall ja venelasi täis koht, siis mina vaidleksin vastu. Olen ema poolt pooleldi tallinlane, seega paar korda aastas sai ikka sugulasi ja vaatamisväärsusi kiikamas käidud. Ema õhkas alati, kui ilus vanalinn on ja enam-vähem sundis meid alati ka Raekoja platsist läbi käima. Jah, lapsed ei tea tihti, mis neile hea on.

Ka sel nädalal, mil olin Tallinnas, üritasin iga päev peale tööd teha midagi sellist, mida tavaliselt Tartus ei tee.

Esimesel päeval käisin elukaaslase õega kesklinna ja mere vahetus läheduses jooksmas. Peale tugeva meretuule ja märja pinnase olid suurimaks katsumuseks vaateplatvormi trepid. Ülesse ära joostes oli tõeliselt hea meel ja auhinnaks laotus meie silme ees tulipunane päikseloojang. Samal õhtul käisime ka india restoranis Tšakra, kus pakuti keskmiselt vürtsikaid liha- ja kalaroogasid suurepäraste lassidega.

Tšakra hõrgutised

Teisel päeval käisin kohustuslikult vabatahtlikus korras H&M-is, kust ostsin paar riideeset. Ühtlasi sain kokku enda tädiga.

Kolmandal päeval sain kokku oma endise kursaõega, kellega vallutasime Oleviste kirikutorni kõrguseid ja einestasime V/(W)abaduse kohvikus.

Vaade
Oleviste kirikutornist

Vabaduse kohvik

Neljandal päeval läksin kohe peale tööd loomaaeda, kus ma mõistsin tõtt tiigripoisiga ja imestasin, kuhu küll elevandid olid oma suursuguste nirisevate jugadega kodust kadunud.

Õhtul võtsin SEB Tallinna maratoni jooksumaterjalid ära, seda nii endale kui ka kolmele sõbrannale. Hiljem mekkisin Vapianos jooksjatele mõeldud pasta bologneset.

Reedel läksin tagasi Tartusse, et jõuda laupäevastesse loengutesse.
Pühapäeva hommikul läksin hommikul vara Tallinna ning täpselt kell 12 käivitasin ma oma pulsikella, jäädvustamaks poolmaratoni aega ja pulssi.

SEB Tallinna poolmaratoni õnnelikud lõpetajad

Kokkuvõtvalt ütleksin, et Tallinn on võimaluste linn, millel on mitu eri nägu. Lasnamäe, Kalamaja ja näiteks Rocca al Mare erinevad üksteisest suuresti, tehes selle linna nii mitmekülgseks. Igaüks leiab Tallinnast midagi, mis meeldib ja midagi, mis ei meeldi. Sõltub, kumb kaalub kumma üles. Tartu on küll minu kodulinn, aga vahepeal on värskendav mujal ringi vaadata.

Esimene POOLMARATON

Ma ei oleks veel paar kuud tagasi uskunud, et olen võimeline poolmaratoni läbima või et julgen seda üldse katsetada. Tõuke andis kindlasti elukaaslase õde, kes on läbinud nii pool- kui ka täismaratoni. Lisaks oli parasjagu käimas Activia jooksukampaania, mis tagas prii jooksu neile, kes ostsid 25 jogurtit.
Treenima hakkasin nii umbes suve alguses, kunagi juunikuus. Hakkasin ühe sõbrannaga, kes elab kõrvalmajas, niisama väikseid otsi jooksma. Rääkisime samal ajal juttu ja võtsime seda kui pingetemaandajat. Mingi aja pärast hakkasime kilometraaži suurendama, joostes iga kord vähemalt 10 kilomeetrit. Ajad läksid ka järjest paremaks, ühe tunni lähedalt umbes 53 minuti peale. Siis proovisime ka 12 ja 15 kilomeetrit joosta ning ikka oli treening koos igapäevaelu probleemide arutamisega ehk aja tagaajamine oli vähemalt minu jaoks teisejärguline.

13. septembri hommikul läksime kahe teise sõbrannaga rongiga Tallinna poolmaratonile. Rääkisime vagunis eesmärkidest, alla aja 2.15 või 2-e lähedale käisid jutust läbi. Võistluspaika kohale jõudnud, ostsime mäkist kohvi ja toidupoest nipet-näpet.
Minu võistluseelne menüü oli:

hommikusöögiks jogurt ja lemmikud hommikusöögipadjakesed ning kohuke,
teel veidi pähkleid ja rosinaid,
võistluspaigas üks väike kohv, moonisaiake, pähkleid, banaan ja magneesiumipulk.

Vahetult enne stardikoridoridesse minekut olime otsustanud, et jookseme vähemalt esimese poole poolmaratonist koos, et hoida rahulikku tempot. Probleemiks oli see, et minu stardinumber oli 800-ga ja neil 1000-ga ehk siis alustasime erinevatest stardikoridoridest.
Kui stardipauk käis ära, võtsin kohe teadlikult tavalisest aeglasema tempo, eesmärgiks aeg 6 min/km ja ühtlasi tahtsin sõbrannasid ära oodata. Esimestel kilomeetritel joosti minust ikka massiliselt mööda ja hakkasin kõhklema oma tempovalikus. Siiski hoidsin ennast graafikus ja vaatasin pidevalt enda ümber, lootuses tüdrukuid leida. Jõudnud Pirita sillale ehk umbes 6ndal kilomeetril, leppisin, et sõbrannad jooksid minust mööda ja olen pärast finišit enda peale pahane, et kiiremat tempot ei valinud. Kuid mind tabas tõeline üllatus, kui tagasi linna poole keerates ehk umbes 10ndal kilomeetril tüdrukuid endale lehvitamas nägin. Nad ei olnudki minust eespool ja põhiline, nendega oli kõik korras!
Veidi peale 11ndat kilomeetrit muutusid jalad, just reied, raskeks ja ootasin pikisilmi lubatud geelipunkti. Kui üldiselt on minu kogemus geelidega halb, siis Tallinnas pakutu oli isegi päris talutava maitse ja konsistentsiga. Väike energialaks, mille geelist sain, andis ka vaimselt palju juurde. Edasi algas arvutamine ja ootus. Teadsin, et 6-minutilise kilomeetriajaga pean teise poole veidi kiiremini jooksma. Niisiis vaatasin pidevalt pulsikella ja kilomeetrisilte, arvutades oma lõpuaega.
Teine kaaslane oli ootus, sest esiteks ei olnud ma kunagi nii pikka maad jooksnud, maksimum oli 15 km, ja ma tahtsin teada, millal tuleb nullpunkt. Siiani olin jooksnud ikkagi üsna nauditavas tempos, kuid peale 15ndat muutus olukord põnevaks. Teiseks teadsin, et elukaaslase õde lubas Paksu Margareeta juurde kaasa elama tulla, mis pani ka edasi pingutama.

Tegelikult võibki öelda, et raskeks läks 18ndal kilomeetril, kui rada viis munakiviteele kergele tõusule. Pidin käed puusadele panema, sest ei jõudnud neid enam hoida. Energia oli otsas, aga ma teadsin, et pean spurtima, et aeg alla kahe tunni saada. Jõudnud Kaarli kiriku kõrvale, kuulsin, kuidas teadvustaja ütles, et 10 kilomeetri stardini on jäänud minut aega. Siis võtsin ma tõeliselt jalad kõhu alt välja, ohkasin valjult ja jooksin nii nagu viimne päev oleks käes. Möödusin nii mõneski inimesest, samal ajal kui ruuporist loeti sekundeid uue jooksu alguseni. Ning lõpuks kandis töö ka vilja, lõppaeg tuli napilt ehk 30 sekundit alla kahe tunni. Juhhei!

P.S. Magneesium võis tõesti ära hoida krampide tekke.
       Maratonisokid aitasid jalad villivabana hoida, kuid üks varvastest oli ikkagi pärast sinine.

Nädal aega peale jooksu ütleksin, et esimesed kolm päeva peale jooksu olid igasugused trepid välistatud. Reied olid lihtsalt nii valusad. Ka sirgel maal kõndides tundus nagu jalgade asemel oleksid pakud all. Samas neljapäeval läksime juba Viljar Vallimäe jooksutrenni dendropargis.

Viljar Vallimäe jooksutrenn

Neljapäeval ehk neli päeva peale elu esimese poolmaratoni läbimist läksime Viljar Vallimäe jooksutrenni dendropargis. Trenn oli äge, kuid üle pika aja igasuguste põlvetõstete ja kõikvõimalike hüpete sooritamine näitas, kui kehvas vormis ma olen. Võin küll poolmaratoni enam-vähem normaalse ajaga ära joosta, kuid tegelikult ei ole mul mingit lihast all. Viimasest jõusaalist on möödas julgelt pool aastat, võib-olla rohkem.
Kuid kusagilt peab ju alustama ning usun, et Vallimäe trenn on just see, mis mul on mitmekülgsest treeningust puudu.

Millist mobiili valida?

Hetkel on silma jäänud järgmised nutitelefonid:

Huawei Honor x4 (199 €), Huawei p8 lite (224 €) ja Sony Z1 Compact (254 €).

Vaadates neid kolme telefoni, jääb kohe silma suurus. Jah, suurus on oluline. Antud juhul saab 5,5-tolline ekraan miinuseks Honorile, sest olgem ausad, kellel oleks nii suur pihk, kuhu see jurakas ära mahuks. Mitte mul. Ning Sony oma 4,3 tolliga jääb tõenäoliselt internetis surfamiseks väikseks. Alles jääb Huawei p8 lite, mis võidutseb kaheksatuumalise 1,2 GHz-se protsessoriga. Samas konkurendid on varustatud 2,2x4 (Sony) ja 1,2x8-se prosega (Honor).
Teine oluline kriteerium peale protsessori on põhimälu, mida on kõigil mainitud mudelitel 2 giga.

Ning siia nimekirja lisaksin veel Huawei Ascend p7-e 2-gigase vahemäluga ja 1,8 GHz neljatuumalise prosega.

Lõpuks osutus valituks Huawei p8 lite. Siiani olen väga rahul, aku peab kaua vastu ja pildikvaliteet on hea.

Pilt on võetud aadressilt http://www.gsmarena.com/huawei_p8_lite_stays_under_wraps_heres_what_it_would_have_been-news-11910.php