Kooli ajal meeldis mulle matemaatikatundides käia. Õpikus olid võrrandid, täis igasugu tähti, ja sa pidid tundmatu väärtuse leidma. Õpiku taga olid vastused, nii et igaüks sai kontrollida, kas tehe oli õigesti lahendatud. Mäletan, kuidas lahendasin koduülesandeid kohe peale tundi, vahetunni ajast.
Miskipärast olen viimasel ajal tundnud igatsust jälle neid tehteid lahendada. Võib-olla inspireeris mind Stieg Larssoni triloogia eelviimane ja viimane raamat, kus peategelane veetis oma vaba aega Kariibi mere saarte piltilusatel randadel tehete lahendamisega.
Niisiis siin on meeldetuletuseks mõned võrrandite valemid.
laupäev, 22. veebruar 2014
neljapäev, 13. veebruar 2014
Illusioon vormis kehast
Järgnev artikkel seletab täpselt, kuidas igaltpoolt massimeediast vastu vaatavad väljajoonistunud kõhulihastega naised on välja hingates samasugused nagu ülejäänud inimesed. Ehk siis ärgem minge kaasa igal kevadel naistekasse ilmuvate dieediteemaliste artiklitega. Parem tehke nii, et teil endal oleks hea!
http://www.runnersworld.com/womens-running/lets-keep-it-real-about-our-bodies?cm_mmc=Facebook-_-RunnersWorld-_-Content-Blog-_-KeepingItReal
Selle naise blogi.
http://asklaurenfleshman.com/2013/11/keeping-it-real/
http://www.runnersworld.com/womens-running/lets-keep-it-real-about-our-bodies?cm_mmc=Facebook-_-RunnersWorld-_-Content-Blog-_-KeepingItReal
Selle naise blogi.
http://asklaurenfleshman.com/2013/11/keeping-it-real/
kolmapäev, 12. veebruar 2014
Johan ja Maria Laidoner
Vahepeal on mul kahju, et inimese aju ei ole loodud nii, et mäletaksime kõike, mida oleme kunagi lugenud. Vastasel juhul seonduks mul nt Johan Laidoneriga muu kui lihtsalt see, et ta oli mingi poliitik. Sest ta oli palju enamat. Täna avati tema ja ta poolatarist naise auks pilkupüüdev mälestusmärk. 130 aastat tagasi Viljandi lähedal sündinud Laidoner sõdis aastakümneid Venemaa Keisririigi heaks. Ta läbis mitmeid sõjakoole kiitustega ning ülendati järjest kõrgemale ja kõrgemale ametikohale. 1917. aastal tuli ta aga Eestimaale appi, juhtides Vabadussõja ajal meie sõjaväge. Alates 1921. aastast siirdus ta poliitikasse.
Arvatakse, et 1939. aastal baasideleppe poolt hääletamise tõttu (Eesti nõustus nõukogude liidu baaside ja 25 000 sõjaväelase siiatoomisega) küüditati Laidoner ja ta naine algselt Moskvasse ja siis mujale vanglatesse, kus veedeti kuni Johani surmani 11 aastat. Naine vabastati ning ta töötas mõnda aega Venemaal, kuni lubati tagasi Eestisse.
Allolev Vikipeediast võetud tsitaat kirjeldab Laidoneri mõtteid tema ja ta abikaasa arreteerimisest ja üleüldse tema põhimõtteid.
"Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. (Wiley käis Riiast passidega, inglased hoiatasid). Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse. 19. juunil 1940. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Valitsus oma otsusega (mulle esitati vastav dokument peaminister Varese, siseminister Unti ja riigisekretär Terrase allkirjadega), ilma mulle süüdistust esitamata, saatis minu välja Eestist Venemaale. 28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja mulle esitati süüdistus § 58 ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas — ,,istoritsheskii"). Mind nimetati ,,bezpodannõi" — tähendab, et Eesti valitsus oli minust lahti ütelnud ja SSSR ka ei tunnistanud oma kodanikuks. Mind süüdistati kaastegevuses Eesti riigi loomisel, sõjajuhtimises SSSR vastu, mässukatse mahasurumises 1924. a. iseseisvas Eesti riigis — tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud 2. II. 1920. a. lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel ja tema kaitsmises. Minu tegevus iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja kommunistlise mässukatse mahasurumisel — kogu minu tegevus Eesti Vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda. Ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma eluajal väga kartlik olnud, ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistusoludes oma kuuekümne esimesel eluaastal. Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane — minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest, et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma tema ka ei karda. Kõige vägevam vaim aitab, hoiab, kaitseb teda." Aamen. J. L. 26/IX 1944.
Niisugune on minu curriculum vitae lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja jään vangi surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: "Estonia, with all thy faults I love thee stiil". J. L.
Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi.
(Kirjutatud Kirovi vanglas)
Arvatakse, et 1939. aastal baasideleppe poolt hääletamise tõttu (Eesti nõustus nõukogude liidu baaside ja 25 000 sõjaväelase siiatoomisega) küüditati Laidoner ja ta naine algselt Moskvasse ja siis mujale vanglatesse, kus veedeti kuni Johani surmani 11 aastat. Naine vabastati ning ta töötas mõnda aega Venemaal, kuni lubati tagasi Eestisse.
Allolev Vikipeediast võetud tsitaat kirjeldab Laidoneri mõtteid tema ja ta abikaasa arreteerimisest ja üleüldse tema põhimõtteid.
"Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. (Wiley käis Riiast passidega, inglased hoiatasid). Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse. 19. juunil 1940. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Valitsus oma otsusega (mulle esitati vastav dokument peaminister Varese, siseminister Unti ja riigisekretär Terrase allkirjadega), ilma mulle süüdistust esitamata, saatis minu välja Eestist Venemaale. 28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja mulle esitati süüdistus § 58 ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas — ,,istoritsheskii"). Mind nimetati ,,bezpodannõi" — tähendab, et Eesti valitsus oli minust lahti ütelnud ja SSSR ka ei tunnistanud oma kodanikuks. Mind süüdistati kaastegevuses Eesti riigi loomisel, sõjajuhtimises SSSR vastu, mässukatse mahasurumises 1924. a. iseseisvas Eesti riigis — tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud 2. II. 1920. a. lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel ja tema kaitsmises. Minu tegevus iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja kommunistlise mässukatse mahasurumisel — kogu minu tegevus Eesti Vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda. Ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma eluajal väga kartlik olnud, ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistusoludes oma kuuekümne esimesel eluaastal. Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane — minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest, et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma tema ka ei karda. Kõige vägevam vaim aitab, hoiab, kaitseb teda." Aamen. J. L. 26/IX 1944.
Niisugune on minu curriculum vitae lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja jään vangi surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: "Estonia, with all thy faults I love thee stiil". J. L.
Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi.
(Kirjutatud Kirovi vanglas)
esmaspäev, 10. veebruar 2014
Lumelauasõit
Avastasin ennast täna keset tööpäeva omaette muhelemas. Hoolimata igaltpoolt valutavast kehast oli mu näol naeratus. Mis oli selle põhjuseks?
Põhjus on juhus ja sellest kinni haaramine. Nimelt viisime oma sõbrad Kuutsemäele puhkama. Neil oli plaanis sealse suusamäega küljel olevas külalistemajas järgnevad 4 päeva mõnusalt puhkust veeta. Peale seda, kui sõbrad läksid end oma tubadesse sisse seadma, läksime me Oskariga ümbritsevat melu jälgime. Justnimelt melu, sest keset vaikset ja pigem kevadist pühapäeva oli mägi inimesi täis. Üks kiirem kui teine, värviline jopp seljas, mäest alla laskumas. Eriti jäi silma isa, kes oli enda ja oma tütre kaitsenööridega ühendanud ja õpetas oma võsukest hullumeelselt kõrgelt mäelt alla laskuma.
Kuna ma olin juba paar viimast talve mõelnud, et võiks minna kusagile lumelauda proovima, siis otsustasimegi varustuse laenutada. Laenutuspunktis öeldi meie maksmissoovi peale prohvetlikult, et pärast maksate, äkki hakkab isegi meeldima. Peale ponnistusi sain umbes viis numbrit suuremana tunduvad saapad jalga ja suundusime lastemäe poole.
Põhjus on juhus ja sellest kinni haaramine. Nimelt viisime oma sõbrad Kuutsemäele puhkama. Neil oli plaanis sealse suusamäega küljel olevas külalistemajas järgnevad 4 päeva mõnusalt puhkust veeta. Peale seda, kui sõbrad läksid end oma tubadesse sisse seadma, läksime me Oskariga ümbritsevat melu jälgime. Justnimelt melu, sest keset vaikset ja pigem kevadist pühapäeva oli mägi inimesi täis. Üks kiirem kui teine, värviline jopp seljas, mäest alla laskumas. Eriti jäi silma isa, kes oli enda ja oma tütre kaitsenööridega ühendanud ja õpetas oma võsukest hullumeelselt kõrgelt mäelt alla laskuma.
Kuna ma olin juba paar viimast talve mõelnud, et võiks minna kusagile lumelauda proovima, siis otsustasimegi varustuse laenutada. Laenutuspunktis öeldi meie maksmissoovi peale prohvetlikult, et pärast maksate, äkki hakkab isegi meeldima. Peale ponnistusi sain umbes viis numbrit suuremana tunduvad saapad jalga ja suundusime lastemäe poole.
Mina ja Siim kinnitasime alles oma suusasaapaid, kui Oskar liugles juba mäest alla. Juba umbes teisel sõidul oli ta angu omas elemendis, tehes trikke ja nautides tähelepanu. Minu jaoks oli see aga esimene lumalauasõit ja ma ei saanud kuidagi aru, kuidas see telekast vaadates nii lihtne tundub ja päris elus mitte kuidagi välja ei tule. Minu esimene sõit möödus kas tagumikul või kõhuli mäel lamades. Siiski Oskari vaatamine ja iseenda huvi selle laua ohjeldamise vastu andsid tulemusi. Peagi suutsin juba määrata, kuhupoole laud liigub ja ei olnud enam ohuks väikestele lastele, kes mäelt uljalt alla lasid.
Pean ütlema, et see tunne, kui sa libised plastikust lauatükiga lumekristallide peal ja saad sealjuures ise valida, kuhu minna ja kui kiiresti minna, on ÜLEV! Võib-olla sarnaseim tunne on ujudes, libisedes veemolekulidel ja saavutades õige tehnikaga adrenaliini tekitavaid kiirusi. Justnimelt kiiruse ja ohu vahekord on see, mis tekitab suurepärase tunde. Üks parimaid hetki oli see, kui läksime Oskariga kahekesi suvalisele rajale ja lasime üksteise kõrval mäest alla. Ning ma ei kukkunud pea ühtegi korda, kuigi pinnas jalge all oli tundmatu!
Seega laenutusmeestel oli õigus, mulle hakkaski see meeldima! Olen ülimalt õnnelik, et mu maailm avanes veel ühele suurepärasele alale.
Järgmise korrani!
Siin on ühtlasi üks pilt lumelauakomplektist, mis oleks justkui loodud mulle.
kolmapäev, 5. veebruar 2014
Karrimori jooksuriided
Mõtlesin siia postitada enda kommentaarid Sportsdirect.com-st tellitud Karrimori jooksuriietele. Loodetavasti see säästab nende aega, kes mõtisklevad, millist toodet ja millist suurust valida.
Minu mõõdud (23/01/14):
puus 98 cm
vöökoht 90 cm
keskkoht 76 cm
rind 91 cm
1. http://www.sportsdirect.com/karrimor-long-running-vest-ladies-455022
Natukene liiga pikk topp, mis toob igasugused piirjooned, nt pükste omad, esile. Muidu ilusad toonid ja hea kerge kangas. Suurus S/10 parajalt ümber.
Suurus S/10 sobib mõnusalt jooksuks, ei ole liialt ümber. Materjal laseb kehal hingata. Värv on tuhmim, kui ootasin, aga pole ka hullu.
Sama värvi jooksupluus, kui eelmine särk. Võtsin suuruse M/12, et saaks ikka alla ka midagi panna. Selle suuruse häda on see, et varukad on võib-olla natuke liiga pikad ja selja pealt hoiab pluus (nõgusa selja tõttu) kortsu.
Jooksupüksid, suurusega M/12. Hästi kergest ja isegi veidi läbipaistvast materjalist, seega pigem soojemateks ilmadeks mõeldud püksid. Suurimaks miinuseks on tugeva kummiga värvliosa. Mina lõikasin kummi seest puru ja jätsin alles ainult nööri.
Tellimine:
Postitused (Atom)