Johan ja Maria Laidoner

Vahepeal on mul kahju, et inimese aju ei ole loodud nii, et mäletaksime kõike, mida oleme kunagi lugenud. Vastasel juhul seonduks mul nt Johan Laidoneriga muu kui lihtsalt see, et ta oli mingi poliitik. Sest ta oli palju enamat. Täna avati tema ja ta poolatarist naise auks pilkupüüdev mälestusmärk. 130 aastat tagasi Viljandi lähedal sündinud Laidoner sõdis aastakümneid Venemaa Keisririigi heaks. Ta läbis mitmeid sõjakoole kiitustega ning ülendati järjest kõrgemale ja kõrgemale ametikohale. 1917. aastal tuli ta aga Eestimaale appi, juhtides Vabadussõja ajal meie sõjaväge. Alates 1921. aastast siirdus ta poliitikasse.
Arvatakse, et 1939. aastal baasideleppe poolt hääletamise tõttu (Eesti nõustus nõukogude liidu baaside ja  25 000 sõjaväelase siiatoomisega) küüditati Laidoner ja ta naine algselt Moskvasse ja siis mujale vanglatesse, kus veedeti kuni Johani surmani 11 aastat. Naine vabastati ning ta töötas mõnda aega Venemaal, kuni lubati tagasi Eestisse.

Allolev Vikipeediast võetud tsitaat kirjeldab Laidoneri mõtteid tema ja ta abikaasa arreteerimisest ja üleüldse tema põhimõtteid.

"Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. (Wiley käis Riiast passidega, inglased hoiatasid). Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse. 19. juunil 1940. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Valitsus oma otsusega (mulle esitati vastav dokument peaminister Varese, siseminister Unti ja riigisekretär Terrase allkirjadega), ilma mulle süüdistust esitamata, saatis minu välja Eestist Venemaale. 28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja mulle esitati süüdistus § 58 ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas — ,,istoritsheskii"). Mind nimetati ,,bezpodannõi" — tähendab, et Eesti valitsus oli minust lahti ütelnud ja SSSR ka ei tunnistanud oma kodanikuks. Mind süüdistati kaastegevuses Eesti riigi loomisel, sõjajuhtimises SSSR vastu, mässukatse mahasurumises 1924. a. iseseisvas Eesti riigis — tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud 2. II. 1920. a. lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel ja tema kaitsmises. Minu tegevus iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja kommunistlise mässukatse mahasurumisel — kogu minu tegevus Eesti Vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda. Ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma eluajal väga kartlik olnud, ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistusoludes oma kuuekümne esimesel eluaastal. Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane — minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest, et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma tema ka ei karda. Kõige vägevam vaim aitab, hoiab, kaitseb teda." Aamen. J. L. 26/IX 1944.

Niisugune on minu curriculum vitae lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja jään vangi surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: "Estonia, with all thy faults I love thee stiil". J. L.

Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi.

(Kirjutatud Kirovi vanglas)