Lumelauasõit

Avastasin ennast täna keset tööpäeva omaette muhelemas. Hoolimata igaltpoolt valutavast kehast oli mu näol naeratus. Mis oli selle põhjuseks?
Põhjus on juhus ja sellest kinni haaramine. Nimelt viisime oma sõbrad Kuutsemäele puhkama. Neil oli plaanis sealse suusamäega küljel olevas külalistemajas järgnevad 4 päeva mõnusalt puhkust veeta. Peale seda, kui sõbrad läksid end oma tubadesse sisse seadma, läksime me Oskariga ümbritsevat melu jälgime. Justnimelt melu, sest keset vaikset ja pigem kevadist pühapäeva oli mägi inimesi täis. Üks kiirem kui teine, värviline jopp seljas, mäest alla laskumas. Eriti jäi silma isa, kes oli enda ja oma tütre kaitsenööridega ühendanud ja õpetas oma võsukest hullumeelselt kõrgelt mäelt alla laskuma.
Kuna ma olin juba paar viimast talve mõelnud, et võiks minna kusagile lumelauda proovima, siis otsustasimegi varustuse laenutada. Laenutuspunktis öeldi meie maksmissoovi peale prohvetlikult, et pärast maksate, äkki hakkab isegi meeldima. Peale ponnistusi sain umbes viis numbrit suuremana tunduvad saapad jalga ja suundusime lastemäe poole.

Mina ja Siim kinnitasime alles oma suusasaapaid, kui Oskar liugles juba mäest alla. Juba umbes teisel sõidul oli ta angu omas elemendis, tehes trikke ja nautides tähelepanu. Minu jaoks oli see aga esimene lumalauasõit ja ma ei saanud kuidagi aru, kuidas see telekast vaadates nii lihtne tundub ja päris elus mitte kuidagi välja ei tule. Minu esimene sõit möödus kas tagumikul või kõhuli mäel lamades. Siiski Oskari vaatamine ja iseenda huvi selle laua ohjeldamise vastu andsid tulemusi. Peagi suutsin juba määrata, kuhupoole laud liigub ja ei olnud enam ohuks väikestele lastele, kes mäelt uljalt alla lasid.

Pean ütlema, et see tunne, kui sa libised plastikust lauatükiga lumekristallide peal ja saad sealjuures ise valida, kuhu minna ja kui kiiresti minna, on ÜLEV! Võib-olla sarnaseim tunne on ujudes, libisedes veemolekulidel ja saavutades õige tehnikaga adrenaliini tekitavaid kiirusi. Justnimelt kiiruse ja ohu vahekord on see, mis tekitab suurepärase tunde. Üks parimaid hetki oli see, kui läksime Oskariga kahekesi suvalisele rajale ja lasime üksteise kõrval mäest alla. Ning ma ei kukkunud pea ühtegi korda, kuigi pinnas jalge all oli tundmatu!

Seega laenutusmeestel oli õigus, mulle hakkaski see meeldima! Olen ülimalt õnnelik, et mu maailm avanes veel ühele suurepärasele alale.

Järgmise korrani!

Siin on ühtlasi üks pilt lumelauakomplektist, mis oleks justkui loodud mulle.