Alanyas käidud

Umbes kuu aega tagasi jõudsime tagasi nädalapikkuselt puhkuselt Türgis Alanyas. Minu jaoks oli see ESIMENE PUHKUSEREIS. Ei olnud mingit muretsemist söökide pärast. Hotellituba koristati iga päev. Lennujaamast hotelli oli transport meie eest korraldatud. Ehk siis ainuke ülesanne oli end hästi tunda. Ja seda me ka tegime nii hästi kui oskasime.
Rand
Meie käisime ujumas ainult ühes rannas, sest teine oli prügi täis ja üldse mitte nii ilusa vaatega. Ehk siis Kleopatra rand osutus meie valituks oma vaatega poolsaarele ja kõrgete lainetega. Lamamistoole me ükski kord ei rentinud ja ostsime selle raha eest hoopis muud nänni. Sellesse randa ei soovitaks ma minna lastega peredel, sest minul viisid küll lained maapinna alt ära. Ükskord kukkusin isegi nii õnnetult, et ninast hakkas verd voolama. Muidu igati sümpaatne rand, mis jääb meelde elu lõpuni.

Ekskursioonid
Käisime kolmel ekskursioonil: Hamam ehk Türgi saun, piraadilaevaga sõit ja parvematk. Siinkohal ütleksin kohe ära, et KOHALIKELT REISIFIRMADELT ON TÄIESTI OHUTU EKSKURSIOONE OSTA. Ühtedelt eestlastelt kuulsime, et nad olevat esimest korda Eesti turismifirma teenuseid kasutanud. Nad istusid samas ekskursioonibussis, kus need, kes ostsid oma reisid tänavalt suvalise reisiesindaja käest. Ainuke erinevus on see, et umbes pool rahast jääb alles. Sellevõrra saabki rohkematel ekskursioonidel käia.
Siin on üks voldik, kus on ühe kohaliku reisibüroo hinnakiri (2014. aasta seisuga):

Meie kasutasime selle firma teenuseid:

Hamam ehk Türgi saun
...on umbes paaritunnine saunade ja massaažide nautimine. Esmalt käisimegi tavalises Soome saunas, siis mullivannis. Viimases olid juba ees kui mitte türgi siis mõne naaberriigi naised, kes laulsid ja tegid kõhutantsu moodi liigutusi. Need naised teadsid, kuidas lõbusalt aega veeta! Edasi läksime aurusauna, kus oli nii tihe õhk, et vaevu nägid omaenda jalgu. Järgnes veel üks saun ja siis juhatati meid marmorist lavale. Inimesed lamasid kaarja lava äärel ja igaühega tegeles noor türgi kutt. Kõigepealt koorisid nad vana naha maha, kasutades selleks karedapoolset kinnast. Siis pandi kehale mingi õlitaoline emulsioon ja hõõruti sellega kogu keha kokku. Viimane osa oli parim, võeti padjapüüritaoline riidetükk ja kasteti see ühte vedelikku. Kui seesama padjapüür kehaga kokku puutus, siis oli tunne, nagu soe eluenergia voolaks üle keha. Tegelikkuses kaeti kogu keha paksult vahuga üle. Uskumatult mõnus tunne! Kõige lõppu jäeti veel umbes 15-20-minutiline massaaž ka. Peale seda oli väsinud, aga veidi nagu uuestisündinu tunne. Türgi sauna soovitataksegi pigem reisi alguses minna, sest muidu on juba nahk ära põlenud ja valus. Maksumus Eesti reisibüroo kaudu 25€ inimene (kohalikelt oleks 10-15€ saanud).
Laevasõit piraadilaevaga
...oli mõnus vaheldus niisama rannas olemisele. Hommikul tuli paljajalgne türgi poiss meile hotelli vastu ja kõndis terve maa kuni laevani (umbes 6 minutit). Laevu oli sadamas üllatavalt palju, nii paarkümmend. Enamik neist turistikad.
Me istusime laeva teisel korrusel, jalad vabalt rippumas läbi lippide. Alguses imetlesime vaadet mäele, sest me ei olnud kunagi seda sellise nurga alt näinud. Silmasime ka piraadikoobast, kuhu kunagise piraadilinna Alanya mereröövlid oma aardeid peitsid. Selleks ajaks olime jõudnud juba peaaegu Kleopatra rannani ning lainetus muutus aina suuremaks. Laev õõtsus nii hullult, et püsti käimine oli võimatu. Kõigele lisaks hakkas veel vihma ka kallama, nii et olime sunnitud allakorrusele kolima. Korraks hakkas üsna jahe. Kuid nagu türgi ilmale kombeks, möödus vihm sama ruttu nagu tuli ja lõõmav kuumus oli tagasi. Hüppasime ka teki äärelt türkiissiisesse läipaistvasse vette. Tegime hästi palju pilte ja videosid. Kohalikust büroost ostetuna saime hinnaks 40 liiri kaks inimest ehk umbes 30€.

Vahepeal tegi ka paadil töötav fotograaf (nägi välja nagu suvaline ilueedi) meist pilte ja nõudis siis pärast piltide ja ilutaldriku eest mõttetult palju raha. Üritasime hinda madalamaks kaubelda, aga türklane solvus ja rebis pildid puruks!
Vahepeal haarati mu elukaaslane laeva teisel korrusel toimuvasse vahushow-sse, mida juhtis nii 10-aastane räpparikalduvustega türgi poiss.
Rafting ehk parvematk
Kõigepealt sinna sõit oli umbes sama pikk nagu lennujaama. Aga need vaated, mis mägedesse sõites avanesid, olid seda väärt. Peatusime ka ühes kohalikus restoranis, kus oli pood ja tualeti kasutamise võimalus. Kusjuures restorani üks kokkadest ja tema mees tulid ka hiljem raftingule. Kui lõpuks paadiretke algusesse jõudsime, olime üllatunud, et firmat pidas üleval ehtne austraallane. Huvitav, kuidas ta küll Türki sattus...
Kiiver, päästevest ja mõla olid hinna sees (20 või 25€), aga kummijalanõud (4€ paar) mitte. Otsustasime need turvalisuse huvides laenutada.

Mägijõe nimi oli Köprülü ja selle vesi oli 10 kraadi soe!!! Kuni paati istumiseni lootsin, et meile tehti selle temperatuuriga nalja. Kui aga kõrvalpaatides istujad hakkasid meid jõeveega pritsima, sain aru, et see vesi ongi nii külm. Mõtte viis eemale ümbritsev loodus, mis lihtsalt naelutas silmad endale. Ka vedas meil seltskonnaga, sest umbes kümnest inimesest viis olid eestlased. Kasutasime väikse keele eeliseid hoolega ära ning nalja sai ikka omajagu. Kohalik giid valis miiskipärast minu välja ja viskas mu esimesena üle paadiääre vette. Segadus, kättemaksuiha ja külmus olid emotsioonid, mis mind valdasid. Aga tänu giidi agarusele viskasime hiljem juba ise teisi vette. Kõigil oli lõbus.
Kuigi Köprülü jõgi oli üsna kärestikuline ja kiire vooluga ning vahel jäime isegi paadiga kivi otsa kinni, oli jubedaim osa retkest alguses. Nimelt peatusime paatidega ja läksime vaatama kohalikku nooreks tegevat allikat ja vana silda. Sild oli ehitatud kanjoni kohale kahe kalju vahele.

http://www.monachushotels.com/MONACHUS-MENU/TR/33/BOLGE_BILGISI.aspx

Ja justnimelt selle silla alt, paari meetri kõrguselt hüppasin mina ja osad veel alla peaaegu olematu sügavusega vette. Kiljusin elu eest, aga jäin ellu. See oli üks mu elu suurimaid väljakutseid, kuna ma kardan veidi kõrgust. Lisaks oli minu jaoks arusaamatu, kuidas saab hüpata otse alla kaarjast mäenukist. Kuidas sa vastu kaljut ei kuku?

Toidukohad
Kuigi meie hotelli toidud olid superhead ja valik laialdane, siis ei olnud meie paketis lõunasööke, mille ostsime väljastpoolt juurde. Meil oli kolm lemmikrestorani:
Eski Ev(http://www.tripadvisor.com/Restaurant_Review-g297961-d2525552-Reviews-Eski_Ev-Alanya_Turkish_Mediterranean_Coast.html), mis oli Damlatase tänaval allpool tänavapiiri, eraldatud tänavamürast. Väljas oli silt, et meil ei ole telekat, omletti ja paari asja veel (http://www.tripadvisor.com/Restaurant_Review-g297961-d2525552-Reviews-Eski_Ev-Alanya_Turkish_Mediterranean_Coast.html#photos). Restoran ise oli lahtine, katuseks taimeoksad. Iga laud oli erinäoline. Restorani nurgas oli eraldi punker omanike koerale, peal silt Wanted ja Alcatraz.
Kuna õhtusöök ei olnud veel valmis, siis tellisime suupisted. Kõigepealt toodi meile keskmisest väiksem taldrik kurgi-tomatisalatiga. Mõtlesime, et ju siis peab pärast midagi juurde ostma. Kuid peagi toodi veel umbes kümme samasuurt taldrikut. Seal oli täidetud paprikaid, küüslaugusaiu, maasika-fetasalatit, mingit kuuseokstetaolisest taimest tehtud salatit jne jne. Jäime selle koha ja toiduga ülimalt rahule.
Teisest kohast ostsime tortillasid. Kolmas restoran jäi tee peale, kui läksime üles kindlusse. Restorani pidas armas perekond, keskealine türgi mees tuli meid kohe sissepääasu juurde tervitama. Naine tegi süüa ja lapsed tõid toidu ette ning tšillisid niisama restoranis. Portsjonid olid suured ja valik oli ka hea. Näiteks päevaprae kana salati ja riisiga sai umbes 15 liiriga.

Poed
Meie mõistes poode Alanyas väga ei eksisteeri. Pigem kohtab tänava ääres turubokside taolist väljapanekut ühesugustest Armani-Gucci-Hilfigeri riietest, kus ei ole isegi hinnasilte peal. Sest hind on kokkuleppeline, millega on raske ära harjuda. Siiski on Alanya veel selline leebe linn, kus väga ennast peale ei suruta. Kui ikka ütled viisakalt ei, siis midagi kobisetakse vastu, aga peagi jäetakse sind rahule.
Ei saa öelda, et ma oleksin Türgist palju asju kaasa ostnud. Küll aga leidsin endale korralikud nahast sandaalid. Nende ostmine oli päris naljakas. Poe tagumises otsas oli üks vanapapi, kes nikerdas kohapeal kingi teha. Ta ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Niisiis tuli kõrvalpoe müüjanna appi tõlkima. Ta ütles, et selliseid sandaalimeistreid on terves Türgis ainult kuus tükki. Eriliseks tegi selle kingsepa veel see, et üks tema kingamudelitest oli esindatud 2004. aasta "Trooja" filmis. Just selle mudeli ma endale ka ostsin. Kingameister tuli ise minu juurde ja kohandas sandaalid mulle ideaalselt jalga istuvaks. Selle mehe ja elurõõmsa müüjannaga rääkisime ikka üsna pikalt maast ja ilmast ning trehvasime möödaminnes ka järgnevatel päevadel. Nüüd ehib kõigele lisaks meie külmkappi pisilapse jalga passiv nahast king, mille meister ise külmkapimagnetiks tegi ja meile kinkis.