Amsterdami reis

Nii uskumatu, kui see ka pole, siis on täna, kaks kuud peale reisi, esimene vaba päev, kui väljas on sombune ilm ja kusagile ei pea tõttama. Niisiis mõtlesin, et võtan lühidalt kokku Amsterdami reisi märtsi lõpus (20.-23. 03.15).
Bussisõit Riiga
Planeerisime kõik ise, alates bussipiletitest kuni ööbimiskohani. Esmalt sõitsimegi Ecolinesi bussiga Tartust Riiga. Pilet maksis ainult 7 eurot ja sõit võttis aega umbes 4 tundi. Teadupärast ongi ainult kaks bussifirmat, mis Tartust lõunanaabrite pealinna sõidavad: Ecolines ja LuxExpress. Viimases on küll iga istme küljes ekraanid ja tasuta kohv, kuid sõiduaeg on 5 tundi!! Seega eelistan iga kell kiiremat varianti.
Riia
Saabusime Riia bussijaama kell 10.30 ja lennuk läks alles 17.45. Ehk siis meil oli metsikult palju vaba aega. Otsustasime just bussijaamas ja mitte lennujaamas maha minna, sest olgem ausad, lennujaamas passimine on kõige mõttetum üldse. Seega läksime vanalinna jalutama. Vaatasime kirikuid, käisime poodides ja maandusime ühte sushirestorani kesklinnas. Hoone oli vanemapoolne, sees oli esile toodud vanu punaseid telliskiviseinu. Mööbel tundus olevat Ikeast, mis on siinkohal mõeldud komplimendina. Mina võtsin kookosesupi, põhiroaks tellisime kaks komplekti makisid ja ka merevetikaid. Kuna makidele oli pakkumine kaks ühe hinnaga, siis läks meil kokku 20 eurot.
Peagi oligi aeg sammud lennujaama poole seada. Otsisime lähima Läti versiooni R-kioskist ja ostsime kaks bussipiletit. Need läksid maksma umbes 2 eurot. Kohe bussijaama lähedalt läks buss number 22 lidosta-le ehk lennujaama. Bussisõit kestis umbes 30 minutit, mille jooksul tutvusime ühe vanema lätlasesega ja nägime Riiat veidi teisest küljest.
Eindhovenist Amsterdami
Jõudsime Hollandisse Eindhoveni lennujaama 7-8 paiku õhtul. Kiirustasime otsima bussipeatust, kust Amsterdami buss väljub. Vaatasime, et paarkümmend inimest ootavad ühe bussipeatuse juures ja küsisime nende käest. Kahjuks läksid nad rongijaama, et siis rongiga Amsterdami sõita. Tagantjärgi teame, et buss väljus bussipeatuse tagant parkimisplatsilt. Ühtegi silti seal ei ole, nii et peabki ise teadma või kelleltki küsima. Bussisõit ise oli sama kallis nagu ühe otsa lennupilet Amsterdami ehk umbes 35 eurot. Teel imetlesime Hollandi imelisi kiirteid, ei ühtki teeauku ja laiad rajad.
Ööbimiskoht
Jõudnud Amsterdami, jalutasime kaardi peal järge ajades hosteli poole. Valisin ööbimiseks laeva Vita Nova, mis asus üsna kesklinna lähedal, Nemo teaduskeskuse kõrval. Meie kajut asus alumisel tekil keskel. Kui esimest korda kajutisse astusime, ei osanud väsimusest ja üllatusest midagi arvata. Ruum oli umbes sama suur kui hruštšovka köök, aga madalam. Voodid olid paigutatud L-kujuliselt osalt üle üksteise. Minikajutisse oli veel mahutatud kraanikauss peegliga ja mitu seina sisse ehitatud kappi. Ühest neist leidsime kaks gaasimaski.? Kui pea oli veidi puhanum, saime aru, et tegelikult on see üks lahedamaid hostele, kus oleme olnud. Tuba oli soe, uni oli magus ja ka ülatekil pakutud magustoit maitses hästi. Etteruttavalt võin öelda, et peale koju jõudmist kõikus mul maapind veel paar päeva. Kaasa ei tundnud midagi taolist.
Ööbimine kolmeks ööks kahele läks maksma 194 eurot, sisaldades nii hommikusööke kui ka linnamaksu.
Vaatamisväärsused
Kohe esimesel päeval peale kohalejõudmist külastasime raamatukogu, mis asub Nemo läheduses. Ülemiselt korruselt avanes imeline vaade linnale. Ka raamatukogu ise on vaatamisväärsus oma skandinavistliku stiili ja põneva laste osakonnaga.
Edasi kõndisime mööda raudteejaamast, mis on küll kõige suurem, mida ma eales näinud olen. Põhimõtteliselt oli jaamahoone sama suur nagu kaks Tartu ülikooli. Vanemas osas oli kõrge võlvlagi veidi tuhmunud mosaiigiga.
Edasi suundusime vanalinna, mis oli täis sisserännanute poode, kus müüdi enam-vähem samu asju: kanepiteemalised pulgakommid, särgid, kotid, magnetid, piibud jne jne. Kanepisuitsu oli tunda pea kõikjal. Eks Amsterdami külastataksegi tema kanepit lubava korra pärast. Külastasime ka ise ühte coffee-shopi. Ukse avades lendas poest välja suitsupahvakas justkui valge kummitus. Müüja ise oli vidukil silmadega ja elu-on-tšill-olekuga. Kaasa ostis ühe segusuitsu ja mina ühe kanepikoogi. Ütleme nii, et kumbki meist ei näinud nn. rohelisi mehikesi. Küll aga oli mu 7-eurone koogike üks parimaid šokolaadikooke, mida ma olen saanud. Kanepikondiiter ei olnud šokolaadiga koonerdanud ja sekka võis tunda ka maasikatükkide maitset-suussulav hõrgutis.
Lisaks kanepilõhnale oli tunda vahvli ja Nussa lõhna. Tegemist on hollandi maiustusega, vahvlid kas Nussa või marjamoosi ja tuhksuhkruga. Proovisime kahepeale ühe vahvli ja see oli tõesti nii hea nagu see lõhn, mis meid seda sööma meelitas.
Dam-kui juba vanalinna minna, siis on võimatu mööda minna linna keskväljakust ehk Damist.
Begijnhof-keskajast pärit õu, mis asutati kloostrist lahku löönud nunnade poolt. Õu asub Squi väljaku juures. Tänavalt paistab suur puidust uks, mille avamisel avanebki ilus roheline aiake kitsaste majadega.
Vondelpark
Linna suurim park, kus näeb kohalikke mõnusalt aega veetmas. Kuigi park asub veidi kesklinnast eemal, jäävad tee peale nt Van Goghi muuseum ja palju väikseid kohvikuid, kus linlased armastavad välialal kerget einet süüa.
Kanalil sõit
Amsterdam on kuulus oma kanalite poolest, niisiis läksime ka nende peale sõitma. Sõit kestis umbes poolteist tundi, mille jooksul nägime Anne Franki muuseumit, erinevaid sildu, elamuid vee peal, riigipeade maju jne. Sõit maksis ühele 16 eurot.
The Amsterdam Dungeons ehk Amsterdami vangikoopad
...oli üks lahedamaid muuseume, kus ma olen käinud. Õigem oleks isegi öelda, et tegu oli muuseum-teatriga. Nimelt oli ühes välimuselt tavalised Hollandi kokkupressitud puumajakeses viis eraldi tuba. Igas etendati üht osa Amsterdami ajaloost: nõidade põletamine, tugevam jääb ellu elu laevareisidel, kohtumõistmine, piinamine ja lahkamine. Näitlejad olid keskaegsetes riietes ja olid oma rolli täielikult sisse elanud. Kaasa aitasid ka eriefektid, näiteks tulede ärakustutamine ja toolide raputamine või kellegi tampimine seina pihta. Ühesõnaga, pikk järjekord kipub näitama, et tegu on hea asjaga. Pilet maksis ühele 18 eurot.
Punaste laternate tänav
Jah, käisime tänaval, kus töötavad prostituudid. Kõige huvitavam oli see, et ühe sellise asutuse ees olid toiduliuad, kust siis kliendid ostsid papptaldrikule liha ja läksid paljast nahka vaatama.
Üldiselt ei tekitanud prostituudi nägemine vaateaknal päris neid tundeid, mida teenuse pakkujad oleksid tahtnud. Kuid iseenesest on see üks vanimaid ameteid ja selle seadustamisest peaksid ka teised riigid eeskuju võtma.
Söök
Üldiselt on hinnad nagu meil kesklinnas, nt suurem pitsa ja kaks jooki maksid kokku 11 eurot. Kui oleks viitsinud veidi rohkem otsida, oleks kindlasti ka odavamaid kohti leidnud.
Ilm
Märtsi lõpus oli ilm üsna kehv. Sooja oli umbes 5 kraadi, puhus jäine tuul, kohati sadas isegi kerget vihma ning kogu aeg oli külm olla! Ehk siis loo moraal on, et Amsterdami minnes tuleb panna riidesse nagu oleks talv!
Wizzair
Kirjutan teistele hoiatuseks, et Wizzair on käsipagasi mõõtmete suhtes VÄGA JÄIK. Nimelt olen ma end punase kohvriga üle kümne aasta erinevate lennufirmadega sõitnud ja kunagi ei ole probleemi olnud. Nüüd aga olin sunnitud maksma 40 eurot, sest mu kohver oli liiga suur. Võrdluseks tooksin, et ühe otsa lennupilet oli ka odavam!
Maksumus
211 € (lennupiletid ja buss) + 77 € (Eindhoven-Amsterdam-Eindhoven) + 184 € (kohapeal)=472 €.