Retke alguses Vastseliinas |
tundsin, et ei jõua seljas olevat asju täis seljakotti kanda, sest selg hakkas valutama. Jagasin enamiku koti sisust teiste vahel ära ja paar kilomeetrit oli jälle mureta. Iseenesest tuleb jällegi kiita korraldajaid, sest rada oli fantastiline. Lõputud kollased rapsiväljad, pikad metsavaheteed, vaated metsajärvedele ja imeilusad lõunapauside kohad.
Raskeks tegigi matka see, et ma ise ei olnud piisavalt vormis. Sõitsin küll eelnevalt umbes 50 kilomeetrit pigem tasasel maal, kuid sellest ei piisanud. Kontoritööd tehes on ikkagi vaja ka lihastreeningut teha, et retke nautida, mitte piinelda.
I päev Vastseliina-Suur Munamägi-Rõuge
Esimene päev läbisime umbes 53 kilomeetrit pidevaid tõuse täis tee. Kohajuttudeks peatusime Küti Mäeveski, Suure Munamäe ja Rõuge jaanalinnukasvanduse juures. Mäeveski kohajutust jäi meelde, kuidas nõukogude ajal kinkisid veskiomanikud oma varad riigile, et vältida Siberisse saatmist. Erandiks oli üks lesk oma pojaga, kes arvasid, et neid ikka Siberisse ei saadeta. Nad eksisid.
Suure Munamäe juures rääkis minu endine õppejõud Taavi Pae tänapäevastest kaartide koostamise vahenditest võrreldes kunagistega. Kas teie teadsite, et Suure Munamäe tegelik kõrgus on 317 meetrit?
Laagripaigaks oli Ööbikuoru, kus asusid müstilised vesioinad ehk pumbad, mis juhtisid vee orust üles mäele. Majade vahel suure võrkaia taga olid jaanalinnud, kes hoidsid end inimeste kartuses kõige kaugemasse nurka.
Öösel oli nii külm, et hommikul olid telgid jääs. Ma ei saanud isegi magama jääda, sest jalad külmetasid. Märkasime ka, et täispuhutava madratsiga oli külmem kui korraliku termomadratsiga. Järgmine aasta peab kindlasti korralikud täisvillast sokid kaasa võtma.
II päev Rõuge-Sänna-Krabi-Ruusmäe
Teisel päeval olime sunnitud vihmakeepide ja kinnastega sõitma, sest ilm meenutas vägagi sügist. Tark oleks olnud termos kaasa võtta, et hommikulauas teetünnidest sooja jooki kaasa võtta.
Esimene peatuspaik oli Hinni kanjon, mis tekkis peale jääaja sulamist. Kunagi Suure Kanjoni laadne loodusmoodustis kattus erinevate setetega ning alles jäi umbes 15-20 meetri sügavune org.
Hinni kanjon |
Sänna kultuurimõisa rattakoda |
Umbes 72 kilomeetrise rajaosa sisse jäi ka Läti väisamine. Umbes 7-8 kilomeetrit peale piirijoont kõrgus tee kõrval Korneti ehk Drusku mägi, kust avanes imeline vaade Lõuna-Eestile, muu hulgas nägi ka munamäge.
Kuigi teiseks päevaks oli keha juba rattasõiduga harjunud, võttis teine päev ikka üsna läbi. Ei tahtnud enam ühtegi mäge või tõusu näha.
Peale õhtusööki oli keha juba piisavalt puhanud, nii et läti kuumaverelise trummibändi Ans Auli esinemise ajal sai kondid ilusti lahti hüpata. :)
III päev Ruusmäe-Nopri talu-Vastseliina
Eredaimaks mälestuseks oli Nopri talu, juba eemalt vaadates paistsid massiivsed farmihooned ja suured põllud. Kahes suures laudas olid armsad rahumeelsed lehmad, kes lubasid ennast ka paitada.
Nopri talu |
Üks viimaseid tõuse enne lõppu oli Meremäe juures.
Ja finišis Vastseliinas teatati, et järgmine aasta toimub Roheliste rattaretk Põltsamaal. Järgmis korrani!
Paar nippi, mida tasub rattaetkele kaasa võtta:
- soojad villased sokid
- talvemüts
- termos
- õllesigarid, mis on ideaalseks kõhutäiteks
- saapad õhtul kastemärjas laagris liikumiseks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar