Siki muljetamised: Jaanipäev 2015

... möödus see aasta pea üle terve Eesti ringi reisides. Alustasime Viljandist, kus seitse aastat tagasi tutvusime elukaaslasega.

Öösel kella poole üheks läksime Suure-Jaanisse, kust väljus buss Hüpassaare rabasse Pärdi päikesetõusu kontserdile. Kuna kellaaeg oli hiline, siis magasin pea terve bussisõidu rabasse. Kohale jõudes tuli veel paarkümmend minutit mööda laudteed kontserdipaigani kõndida. Taustaks oli roosakas taevas ja kergelt auravad rabalaukad. Sai lihtsalt vaikuses kõndida ja ümbritsevat ilu nautida. Rabasaarele jõudes võtsid inimesed välja oma madratsid, tekid ja termosed söögi-joogiga. Mängiti kaardimänge ja keegi ei teinud teist nägugi, et kell oli 2-3 vahel öösel ja asukohaks oli raba keset Eestimaad.

Kontserti ise pakkus uudset akordionimuusikat elektroonilises võttes, meisterlikku trompeti käsitsemist ja üleüldse tasemelist sümfoonilist muusikat. Muusika lõppedes märkasin järsku, et käes oligi jaanilaupäev ja väljas oli valge. Kell võis olla umbes 4-5.

Edasi viis meie tee Audru ringrajale, kus sõitsin enda 25nda juubeli puhul kiirendusautoga paar ringi.

Edasi võtsime suuna Haapsalu poole, peatudes ka Lihula mõisa juures.

Haapsalu, kus ma käisin esimest korda täiskasvanueas, pakkus ronimisrõõmu linnusevaremetes ja ilu promenaadil kõndides. Silma jäid ka armsad värvilised puitmajad ja pisikesed kohvikud nende vahel. Tšaikovski pingil istudes, Luikede järve kuulates ja merd vaadates tekkis selline imelik õnnis tunne. Siinkohal meenus, et Faust ütles: "Oh ilus hetk, oh viibi veel!"

Haapsalus oli, nagu kõikjal mujalgi Eestis, kokku kogutud üüratu hulk puidurisu, mis siis tuleleekide roaks sai.

Edasi suundusime endale telkimiskohta otsima, mis peale lõputuid eravalduste silte tundus üsna keeruline olevat. Olles jõudnud Loode-Eesti tippu, kust edasi tuli juba meri, Osmussaar ja Dirhami sadam vastu, panime oma telgi sadama kõrvale ranna äärde.