I päev Süstamatk ja Oskari sünnipäev
Käisime neljakesi Võhandu jõel umbes 6 tundi väldanud süstamatkal. Esimest korda ei olnud kõik ühes paadis, vaid eraldi enda süstas. Saime selga nn. seelikud, mis tõmmati üle süsta nii, et vett tuli sisse minimaalselt.
Alguses oli tuju üleval, pritsisime üksteist ja õppisime manööverdamist. Kuid juba peale esimest tundi sai meil kogu toit ja suurem osa veest otsa. Seetõttu läks eriti retke lõpupoole kõht tühjaks ja jõudu nappis.
See-eest oli huvitav vaadata jõeäärset elu ja seda hoopis teisest vaatenurgast. Palju oli otsekui Kodukirjast välja võetud kodusid perfektse aia ja puitlaastmajadega. Oli ka mahajäetud maju ja haukuvaid murisid. Vahepeal ilmusid välja ülipardid, kes kadusid vee alla ja ilmusid uuesti välja paar meetrit ülesvoolu. Ja nad jooksid vee peal!
Jäime elukaaslase õega veidi tahapoole, süüdistades enda makaronidest käsi.
Silmasime eemalt teisi retkelisi üle silla jalutamas ja mõtlesime, et peale kaht ja poolt tundi ongi kõik läbi. Aga ei, sellega oli lihtsalt pool distantsist läbi ja algas kiirevoolulisem ja kärestikke täis osa. Viiest kärestikust võib-olla kaks olid kiljatamist väärt, kuid ei anna võrreldagi meie eelmise paadiretkega. Muidugi siis oli jõeks Türgi mägijõgi, mille kärestikud nõudsid lausa kohaliku matkajuhi kohalolu igas paadis.
Üldiselt oli see väga lahe päev ja paras katsumus, mida ületada. Palju õnne, kallis Oskar!
II päev triatlon
Käisin emaga Ropka järves ujumas, jooksin Kadiga 12 km ja sõitsin rattaga umbes 5 kilomeetrit.
IV päev Tallinn
Käisime emaga Tallinnas surnuaias, tädil külas, mereakadeemias nostalgiatuuril, Paaveli kaltsukas ja Kamahouse´is söömas. Tagasi sõitsime esimest korda Lasnamäe kaudu Raasikule. Seal on mu vanaisa haud ning samast piirkonnast on pärit ka ülejäänud emaisa poolne suguvõsa. Nimelt olid mu vaarvanemad, perekonnanimega Schultz, veskipidajad, kes pidid võõrvõimude tõttu oma vara riigile loovutama. Sellest, kui lapsed ojal laulsid, tuli nende eestistatud perekonnanimi Ojala, mida ema kandis enne abiellumist.
Ema näitas talu, kus ta lapsena isaga käis ja mille osaluse ema ühele teisele sugulasele kinkis.
V päev magistrantuuri sisseastumiskatse
... oli väga jube. Läksin katsetele ilma eelarvamusteta, mõeldes, et läheb, kuidas läheb. Valisin viiest teemast uppumissurmade alkoholijoobes. Pidin pakkuma lahendusi ja neid põhjendama. Lisaks küsiti minu eelneva elukäiku kohta. Tundsin, et tegemist oli nagu tribunali ülekuulamisega. Kommentaarid olid stiilis: "Nüüd läksite küll omadega rappa. Ma ei saa enam aru," Mulle tundus, nagu ma oleks pidnud juba teadma kõiki kommunikatsioonistrateegiaid ja tutvustama end magistritöö tulemusi. Halloo-ma ei ole eales õppinud kommunikatsioonijuhtimist, see on mulle täiesti uus ala ja te tulete mind nagu kinnipidavat ülekuulama. Mis õigusega? Mida ma valesti tegin? Kas on nii halb lihtsalt tahta magistrantuuris midagi õppida lihtsalt sellepärast, et sa oled lihtsalt töötamisest tüdinenud ja tahad akadeemilises keskkonnas olla?
Igaljuhul tundsin ennast lolli ja mõttetu inimesena, kui sealt hoonest lahkusin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar