Aegviidu-Jõgeva rattamatk

Mis: Rattaretk sõpradega
Kus: Aegviidu-Jõgeva u170 km.
Millal: 16.-18. juuli

Läbisime RMK matkarajast Oandu ja Ähijärve vahel 170-kilomeetrise jupi Aegviidust ja Jõgevale (http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/rmk-perakula-aegviidu-ahijarv). Kehva ilmaga juulikuu oli ideaalne just rattasadulas istumiseks, hoides ära ülekuumenemise ent pakkudes ka päikest.

Kolmas päev Jõgeval

Alustasime retke Tartust, kust suundusime rongiga Aegviitu. Ostsime kohalikust A&O-st toidukraami, küsisime RMK loodusmajast nõu ning teele me läksimegi.
Esimene päev
Meeldejäävaimaks elamuseks oli Kakerdaja raba. Esiteks sõitsime ratastega laudteel, kus tähelepanu hajumine maksis kas kahe laua vahele rehviga kinnijäämise või rajalt otse rappa kukkumise.
Laudteel püsimine tekitas loodusvaikses soos kõrvale võõra lennuki lendamise hääle.
Allapoolevöö nalja armastajatele leidus ka lõkkekoht nimega Noku.
Vahepeal põikasime ka Kakerdaja järve, mis on oma looma- ja taimevaese keskkonnaga kindlalt üks mu lemmikjärvi.

Esimeseks ööbimispaigaks oli Vargamäe lähedal asuv RMK Simisalu loodusmaja (http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/1227), kuhu saabusime just enne äiksetormi. Meie seitsmepundise seltskonna päralt oli kahekorruseline saunaga maja, mis oli hiljuti renoveeritud ja heas seisukorras. Saime ka kööki kasutada.
Ainsaks ja väga suureks miinuseks oli kohutav kõikjale leviv mädamunahais, mida põhjustas kraanist tulev vesi. Normaalse vee puudus päädis sellega, et kogusime öösel vihmaveerennist vett ja jõime seda. Tunne oli nagu oleksin jälle laps, kes teeb liivakastis porikooke.
Järgmisel hommikul ütles maja perenaine, et tal jäi eelmisel õhtul mainimata "väike pisiasi", et joogivett saab kaevust. No tore..
Teine päev 
Teisel päeval sai läbitud kõige rohkem kilomeetreid, võib-olla 70-80 km kanti. Läbisime Järva-Jaani, kus külastasime taaskord toidupoodi ja vanavara varjupaika. Viimane kujutas endast tervet jalgpalliväljakusuurust ala, täis vanu veneaegseid autosid, busse, saksa jalgrattaid, troll ning ka üks omapärane kasvuhoone minibussi sees.

Vanavara varjupaik Järva-Jaanis

Edasi viis tee mööda hädasti hoolitsust vajavast Norra mõisast, mis kannab endas üpriski vägivaldset minevikku. Nimelt tõi kunagine mõisavalitseja endale Poolast paar tuhat sõjavangi, kes marssisid Eesti alade poole, et siis üles ehitada Norra mõis. Muidugi surid paljud juba niivõrd pika rännaku tagajärjel, kuid sadu luid on leitud ka mõisa ümbritsevatelt aladelt. Peab ütlema, et seal kandis oli küll kuidagi kõhe tunne ja olin õnnelik, kui sain edasi pedaalida.
Järgmine peatuspaik oli Sopaallikas, Eesti kõige sügavam allikas 4,8 meetriga.

Sopaallikas

Teise ja ühtlasi ainukese väljas veedetud öö telkisime Võlingi lõkkeplatsi juures.
Kolmas päev
Viimasel päeval suundusime ööbimiskohast Jõgevale, et minna rongiga tagasi Tartusse. Vahepeal oli umbes 5 kilomeetrit üsna ebameeldivat suurekruusalist teed, mida järgmine kord pigem väldiksin. Üks peatus sai ka herneraksuks ära kasutatud.
Jõgevasse jõudnud, olin isegi veidi pettunud, et teekond läbi sai ning mõttekaaslase leidmisel oleksin meeleldi ka Tartusse välja vändanud.

Väike nipp tulevikuks on see, et suvisel rattaretkel saab ilusti hakkama ühtede sõiduriietega, nii pikad kui ka lühikesed, ja ühtede vabaajariietega. See aitaks kergendada niigi rasket reisikotti.