"50 halli varjundit" film

... on nähtud. Lõpuks. Pean tunnistama, et ootasin seda filmi pikisilmi, alates sellest, kui lugesin raaamatud läbi. Kas film oli see, mida ootasin?
Jah ja ei. Süžee oli üsna originaalilähedane, jättes välja kohad, mis oleksid filmi venivaks muutnud. Samas ütles teine pool, et silma jäi olukordade pooleli jäämine. Näiteks läheb Ana öösel klaverit mängiva Christiani juurde ja ütleb, et me peaksime rääkima nagu tavalised inimesed. Selle peale vastab härra Grey midagi oma lapsepõlve kohta. Peale seda nad seksivad ehk probleemi tuumani ei jõutudki. Kuigi jah, raamatus oli ka põhitegevuseks seksimine rääkimise aseainena.
Mulle meeldis filmi naispeaosaline isegi rohkem kui raamatu oma. Naiivsest lambakesest on tehtud kõhklev ja analüüsiv naine. Kui ikka mees ütleb sulle, et ta ei suudle sind enne, kui on saanud selleks sinu kirjaliku nõusoleku, siis peaks esimene reaktsioon olema mis mõttes?. Jamesi Ana aga mõtles või õigemini ei mõelnudki ja lihtsalt ahmis õhku. Seega olen vägagi rahul, et ekraani Ana on vähekenegi reaalse inimese moodi.
Liigagi tavainimest meenutas meespeaosaline. Sest lõppude lõpuks mitu näoilmet tal oli: tõsine, veidi vähem tõsine ja tõsine. Ootasin, et näen Dornani miimikas sisemist võitlust, raskust uuega kohanemisega ja üleüldse dünaamikat. Ehk näeb seda järgmistes osades.
Johnsoni ja Dornani koostöö väljendus kõige intiimsemates stseenides, mis lihtsalt ei saaks õnnestuda, kui näitlejad üksteist lõpuni ei usaldaks. Ja jumal tänatud, et nad kuluaarides räägitavast ebakõlast üle said, sest need seksistseenid kummitasid mu mälu veel tänagi. Eriti ajas vere kuumaks stseen, kus Christian teeb Anale üllatusvisiidi, et tõestada, kui "kena" teda oli tunda. Ta seob Ana käed voodivõre külge, võtab lonksu veini ja valab selle enda suust Ana suhu. Seejärel liigub ta suus oleva jäätüki abil üle erutusest pingul naise keha ja jõuab kohta, kus mõnul ei ole piiri ega äärt. Ühtäkki annab ta Anale lahke käega pepulaksu ja pöörab ta kõhuli, tõstes ta põlvili koerapoosi. Iga lihasejoon otsekui pintsliga välja joonistatud, võtab Christian Anat toorelt tagant. See on seks lihtsalt seksi pärast, ei mingeid hellitusi või teise soovide järgi tegemist. See on seks seksimise lõbu ja lõpuks ka rahulduse saamise nimel. Ja kuramus mulle meeldis see kinky fuck.
Ootan (jälle) juba järge!

Noppeid välismaisest kirjandusest:

• Naine arreteeriti, kuna ta masturbeeris eelmainitud filmi ajal  http://www.news.com.au/entertainment/movies/mexican-woman-arrested-for-masturbating-watching-fifty-shades-of-grey/story-e6frfmvr-1227235389645.
• Austraalias saavutas film suurema edu kui mujal maailmas.
• Statistikast nii palju, et filmis oli kokku: 
• 20 minutit seksi
• 29 korda näidatakse paljaid rindu
• 9 korda hammustatakse huult
• u. 12 särgita stseeni
• 2 nüpeldamise ehk spankingu stseeni
• Eelnev statistika pärineb ühe noore naisterahva artiklist, kes tõenäoliselt masohhismi pooldajana otsustas koos vanematega "50 halli varjundit" vaatama minna http://www.news.com.au/entertainment/movies/fifty-shades-of-grey-first-review-thats-it-i-thought-there-would-be-more-bonking/story-e6frfmw0-1227217097461.

• 50 halli varjundi teemaline trenn, kus treeneriteks on kontsades ja nahkriietuses dominad. Käsklused on seksistlikud ning abivahendite abil motiveeritakse harjutusi õigesti tegema.

Šokolaadikook vaarikatega

Salvestan siia maailma kõige lihtsama ja magusama koogi retsepti (http://toidutare.ee/toitumiseelistused/taimetoitlastele/FF14/):

Hõrk šokolaadikook vaarikatega

200 g	Tume šokolaad
200 g	Või
3 dl	Suhkur
4 tk	Muna
1 sl	nisujahu
1 suur peotäis	Vaarikad

Sulata šokolaad ja või kuumaveeanumas, sega juurde suhkur ja lase jahtuda. Tavaliselt koonderdan retseptides suhkruga, sest minu maitse järgi on seda liiga palju, ent selles retseptis soovitan kogu retseptis etteantud kogus lisada, sest mõru tume šokolaadi maitse vajab tasakaalustamist. Lisa ükshaaval munad ja jahu. Vala 1/3 tainast lahtikäivasse koogivormi, aseta peale vaarikad, kalla peale ülejäänud tainas. Küpseta 200 kraadises ahjus ca 25 minutit (vana gaasiahjuga pigem 45 minutit). Valmis kook on pealt krõbe ja seest pehme.

"Meie aasta Siberis" Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar

Küsisin tädilt selle raamatu laenuks ja hakkasingi kohe mühinal lugema. Raamatu alguses tuleb välja ka põhjus, miks nad üldse Siberisse läksid. Nimelt väntas Arbo Tammiksaar dokumentaalfilmi sealsest vissarionlaste usulahkmest ja isehakanud Jeesus Kristusest.

Mis mulle selle raamatu juures tohutult meeldib:

• Stiil on lopsakas ja ladus, pannes kergelt muiates lehte keerama.
• Raamat on kirjutatud kahasse, nii naise kui ka mehe vaatevinklist, mis on kohati ikka väga erinevad.
• Autorid on ausad. Tuuli, kes on minu arvates tugev ja särav naisterahvas, kirjutab raamatus, et peab ennast palliks, millel on pea otsas. See tekitab ahastamapanevat äratundmist.
• Ohtralt pildimaterjale ja põnevaid kaarte.

Mis mulle ei meeldi:

• Polegi veel midagi sellist leidnud.

Umbes sajandal leheküljel tuleb välja võib-olla et kogu raamatu mõte. Arbo tuleb peale vissarionlastele teoorjust meenutavat päeva koju, paneb ahju küdema ja pudru hakkama. Lapsed ja Tuuli magavad nii varajastel hommikutundidel sügavat und. Tasapisi ärkab Tuuli ja silmitseb unesegaselt oma meest askeldamas pliidi ümber. Ta taipab ühtäkki, et ta mees on õnnelik. Muidu arvutis konutanud ja pidevalt väsinud kaasa on peale Siberisse kolimist ergas, vitaalne ja rahulolev. 

Ehk siis mees/naine on õnnelik siis, kui tal lastakse olla mees/naine. Kunagine elumudel, kus naine mässas köögis ja mees askeldas metsas, toimib päriselt ka. Tuuli märgib ka ise, et selline tähelepanek kõlab klišeelikult, kuid on tõsi.

Teine mõtlemapanev koht oli Päikeselinna ja Nossovi "Totu kuul" võrdlus. Tõepoolest, kaoselaadne arhitektuur, ulmelised ideed ja naiivsus, mis on vägagi omased lasteraamatutele. Kuid selles kauges punktis Venemaal on lasteraamat reaalsuseks saanud. Võeti kari inimesi ja pandi ühele maalapile elama. Eirati kõiki tavalisi ühiskonnaelu-, arhitektuuri- ja majandusnorme ning elati ühe inimese väljamõeldud reeglite alusel.
Ehk siis see on üks väga ummamuudu usulahk.

Lapsesuu ei valeta ja üks kandvaid väljaütlemisi tuli 12-aastase Ilja Poljanski suust. Tuuli kirjeldab poissi kui hurmurit, lahket ja abivalmis tegelast. Ta käib külas oma Moskvas elaval isal ja naaseb kuus kilo raskemana. Varateismeline kurdab, et raske on olla. Kuu aega hiljem on poiss tagasi tavakaalus ja ütleb kuldsed sõnad: "Seal (linnas) on ikka inimestel väga raske. Pidev stress. Siin ma panen kevadel kartuli maha ja tean, et saan aasta otsa söönuks. Aga seal ei saa millelegi kindel olla. "
Ja tegelikult nii ongi. Linnas on pidev võidujooks, et saaks arved makstud ja toidu lauale. Guljajevkas ei kasutata eriti raha, seega puudub ka vajadus selle nimel orjata. Toit korjatakse aiast ning teenuseid saab vastuteenete eest.

Kuidas siis toime tulla selle linnaelu stressiga? Arbol on nullseis ja ta kurdab, et ei jõua mitmesse kohta korraga, et häid kaadreid saada. Arbo kaebab:"Kuidas ma sinu arust jõudma peaksin? Mitmes kohas korraga on vaja filmida." Valera vastab: "Tead, kui sa sellest aru saad, siis kõik toimub sinu ümber. Kusagil mujal midagi polegi. --Ma mõtlen, et mitte et mujal midagi ei oleks olemas, vaid et kõik oluline toimubki seal, kus oled sina."
See mõttetera rahustab mu seiklejahinge, mis ei malda rohkem kui loetud minutid paigal olla. Ehk siis võta rahulikult, kõik loksub ise paika. Ei ole mõtet hapusid viinamarju püüda.