"Meie aasta Siberis" Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar

Küsisin tädilt selle raamatu laenuks ja hakkasingi kohe mühinal lugema. Raamatu alguses tuleb välja ka põhjus, miks nad üldse Siberisse läksid. Nimelt väntas Arbo Tammiksaar dokumentaalfilmi sealsest vissarionlaste usulahkmest ja isehakanud Jeesus Kristusest.

Mis mulle selle raamatu juures tohutult meeldib:

• Stiil on lopsakas ja ladus, pannes kergelt muiates lehte keerama.
• Raamat on kirjutatud kahasse, nii naise kui ka mehe vaatevinklist, mis on kohati ikka väga erinevad.
• Autorid on ausad. Tuuli, kes on minu arvates tugev ja särav naisterahvas, kirjutab raamatus, et peab ennast palliks, millel on pea otsas. See tekitab ahastamapanevat äratundmist.
• Ohtralt pildimaterjale ja põnevaid kaarte.

Mis mulle ei meeldi:

• Polegi veel midagi sellist leidnud.

Umbes sajandal leheküljel tuleb välja võib-olla et kogu raamatu mõte. Arbo tuleb peale vissarionlastele teoorjust meenutavat päeva koju, paneb ahju küdema ja pudru hakkama. Lapsed ja Tuuli magavad nii varajastel hommikutundidel sügavat und. Tasapisi ärkab Tuuli ja silmitseb unesegaselt oma meest askeldamas pliidi ümber. Ta taipab ühtäkki, et ta mees on õnnelik. Muidu arvutis konutanud ja pidevalt väsinud kaasa on peale Siberisse kolimist ergas, vitaalne ja rahulolev. 

Ehk siis mees/naine on õnnelik siis, kui tal lastakse olla mees/naine. Kunagine elumudel, kus naine mässas köögis ja mees askeldas metsas, toimib päriselt ka. Tuuli märgib ka ise, et selline tähelepanek kõlab klišeelikult, kuid on tõsi.

Teine mõtlemapanev koht oli Päikeselinna ja Nossovi "Totu kuul" võrdlus. Tõepoolest, kaoselaadne arhitektuur, ulmelised ideed ja naiivsus, mis on vägagi omased lasteraamatutele. Kuid selles kauges punktis Venemaal on lasteraamat reaalsuseks saanud. Võeti kari inimesi ja pandi ühele maalapile elama. Eirati kõiki tavalisi ühiskonnaelu-, arhitektuuri- ja majandusnorme ning elati ühe inimese väljamõeldud reeglite alusel.
Ehk siis see on üks väga ummamuudu usulahk.

Lapsesuu ei valeta ja üks kandvaid väljaütlemisi tuli 12-aastase Ilja Poljanski suust. Tuuli kirjeldab poissi kui hurmurit, lahket ja abivalmis tegelast. Ta käib külas oma Moskvas elaval isal ja naaseb kuus kilo raskemana. Varateismeline kurdab, et raske on olla. Kuu aega hiljem on poiss tagasi tavakaalus ja ütleb kuldsed sõnad: "Seal (linnas) on ikka inimestel väga raske. Pidev stress. Siin ma panen kevadel kartuli maha ja tean, et saan aasta otsa söönuks. Aga seal ei saa millelegi kindel olla. "
Ja tegelikult nii ongi. Linnas on pidev võidujooks, et saaks arved makstud ja toidu lauale. Guljajevkas ei kasutata eriti raha, seega puudub ka vajadus selle nimel orjata. Toit korjatakse aiast ning teenuseid saab vastuteenete eest.

Kuidas siis toime tulla selle linnaelu stressiga? Arbol on nullseis ja ta kurdab, et ei jõua mitmesse kohta korraga, et häid kaadreid saada. Arbo kaebab:"Kuidas ma sinu arust jõudma peaksin? Mitmes kohas korraga on vaja filmida." Valera vastab: "Tead, kui sa sellest aru saad, siis kõik toimub sinu ümber. Kusagil mujal midagi polegi. --Ma mõtlen, et mitte et mujal midagi ei oleks olemas, vaid et kõik oluline toimubki seal, kus oled sina."
See mõttetera rahustab mu seiklejahinge, mis ei malda rohkem kui loetud minutid paigal olla. Ehk siis võta rahulikult, kõik loksub ise paika. Ei ole mõtet hapusid viinamarju püüda.