97. päev, trenn

Varasemalt tegelesin enim jooksmisega, vahepeal käisin ujumas, rattaga sõitmas ning harva sattusin ka jõusaali. Suvisel perioodil käisin kaasas disc golfi loopimas.
Nüüdseks ma enam ei jookse, sest tundsin, et ei saa enda meelistempot hoida ning kiirkõnd ei ole ka päris see. Ujumas käin parimal juhul kord nädalas. Avastasin, et ka ujudes peab rasedusega arvestama. Nimelt töötavad kiirete kroolitõmmetega ka kõhulihased, mistõttu võtan krooliga tempot maha ja lisan konnaringe. Selili oli kuidagi imelik ujuda.

Rattaga sõidaksin küllap edasigi, kui sügis ei oleks kätte tulnud. Imetlen neid, kes aasta läbi väntavad, kuid ise ma nende hulka ei kuulu.

Jõusaali ei ole küll hulk aega sattunud, kuigi lugesin Egle Eller-Nabi rasedusaegset treeningkava, mis tundus üsna mõistlik.

Vahepeal ka selline vaheseik, et käisin ühes uues spordiklubis Pilatese näidistrennis. Jäin veidi hiljaks, mistõttu ei saanud treenerit ka oma rasedusest teavitada. Olin sel hetkel umbes 18-19 nädalat rase. Muidu oli kõik ok, aga kui pidi kõhuli seljaharjutusi tegema, siis tekkis mul probleem. Üritasin alguses ennast küünarnukk iseloomustab hoida, kuid siis ei olnud seljaharjutustest tolku. Tegin siis ainukesena keset harjutust joogipausi. Treener märkas seda ja küsis, kas kõik on korras. Ütlesin ausalt, et ma ei saa kõhuli olla. Seepeale, õnneks pikemalt uurimata, mis põhjus on, pakkus ta samast harjutusest muid variante. Igaljuhul tunni lõpus küsisin siis, kas trenn sobib ka rasedatele. Sain väga kiire ja kategoorilise ei. Treener ei suutnud ära imestada, et mina kui rase sinna proovitrenni üldse läksin. Osalt oli üllatus tingitud ka sellest, et ta ei saanud aru, et üldse titaootel olen.

Peale eelnevat juhtumit otsustasin, et peaks ikka treenima spetsialisti käe all, kes on välja koolitatud lapseootel naistele  tunni andmiseks. Kuna asukoht on minu kui jalgsi liikuva inimese jaoks tähtis, siis jäi sõelale kolm trenni.
Esimene ehk jooga rasedatele Pepleri tänaval langes kohe valikust välja, sest mulle vastati näidistrenni soovi peale, et nad ei tea, millal mõni naine sünnitama läheb..
Teine ehk rasedate võimlemine Tähtvere tantsukoolis on selline kerges tempos liigutamine ja venitamine värviliste pallikestega. Alguses mõtlesin, et see küll mingi trenn pole, ma ei lähe isegi higiseks ja midagi ei ole valus pärast. Nüüd täna ehk kuu aega peale esimest külastust tundsin, et just sellist koormust mu keha vajabki. Pidev istumine tööl ja keharaskuse ebavõrdne jaotumine muudavad keha kangeks ja jäigaks, mistõttu on pikad venitused õige hingamistehnikaga tõeliseks kosutuseks.
Kolmas ehk Krista Pilates Soola tänaval on võrreldes eelmisega füüsiliselt raskem, sest korduste arv on suurem ja harjutused ka tugevama mõjuga. Miinuseks on toimumise hõredus, ainult kord nädalas ja varajane kellaaeg, kl 17.

99. ja 98. päev

Kuna sattusin lugema üht järjekordset Indrek Hargla sõltuvust tekitavat krimkat, siis pidid postitused ootama kuni raamatu haripunkt oli möödas. :)
Lubasin rääkida üldtuntud arvamustest, mis minu raseduse näitel paika peavad.
1. Sage vetsus käimine
Ma ei saa öelda, et ma ka varem võrdlemisi tihti tualetis ei käinud, kuid rasedana teen isegi plaane selle järgi, kus lähim vets asub. Üks hommik isegi vihastasin enda peale, et kohvi jõin, sest olles vaevalt kodust välja saanud, tekkis kohe põiekas. Erinevalt raseduseelsest ajast, on täis põiega justkui selline tunne, et kogu kõht tahab ennast niigi pingul nahast välja rebida.
Viimane kord teatris käies kaalusin isegi enne, kas säästan ennast kolmest ja poolest tunnist vetsuhäda kannatamisest.
2. Emotsionaalsus
Ennast on raske kõrvalt näha ka sealjuures neutraalseks jääda. Siiski arvan, et üldiselt ikka üleöö keegi fuuriaks ei hakka. Pigem võivad närvilised olukorrad kiiremini eskaleeruda ja närvi ajada. Kuidas keegi sellises olukorras käitub, on erinev. Tean, et mul läks silme eest kergelt mustaks, kui mu ema näitas mulle virnatäit riideid, mis ta oli juba lapsele kokku ostnud. Pole vist mõtet mainida, et palusin seda mitte teha.
3. Nõrgenenud füüsiline võimekus
Olen märganud, et disc golfi väljakul küngastest üles-alla käimine paneb mu hingeldama. Tunne on, nagu oleksin sajakilone ja teeksin esimest päeva sporti.
Sama kehtib ka tempoka kõnniga tööle minnes, kõht hakkab pistma ja miski justkui kisuks kõhtu.

98. päev
Kiire teemana mainiksin ära, et raseda kõhu silitamine kellegi teise kui lapse isa poolt ei ole normaalne. Mul oli hiljuti olukord, kus töökaaslane avastas, et olen lapseootel ja soovis õnne. Kui tavainimestele piisab kallist ja paarist kommentaarist, siis antud töökaaslane mõtles miskipärast, et on vajalik hakata minu kõhtu sikutama. Ja seda oma pool minutit või kauemgi. Mis mõttes? Kas sa küsisid selleks luba? Kas su enda kõhtu silitati nagu mingit koerakoonu, et sa arvad, et teised ka samasugust kohtlemist tahavad?
Mul oli äärmiselt ebamugav ja ma ei tahaks, et keegi kunagi veel sama kehalist väärkohtlemist kordaks.

100. päev

Hei!

Peale mõnusat jalutuskäiku ja veidikest poodlemist võtsin end kokku ja alustasin projektiga 100 päeva (prognoositava) sünnitamiseni.
1. Pilt, kuna eesmärgiks on pigem kõhu kasvamise jälgimine, siis teen paljud pildid nii, et nägu ei jää peale. Võib siiski uskuda, et piltidel olen ikkagi mina ja mitte kehadublant 😀.

2. Sõnavõtt rasedusega seotud teemal

Esimeses postituses käsitleksin mõningaid rasedusega seotud müüte.

(Hommikune) iiveldus 
Olin alati teadnud, et raseduse ajal oksendamine on lihtsalt midagi sellist, mis tuleb hea eesmärgi nimel ära kannatada. Minu üllatus oli igati positiivne, kui nädalate ja kuude möödudes ärkasin igal hommikul, et suunduda tualettruumi poole, kuid seda samadel põhjustel, mis enne rasedustki. Ehk siis mingit iiveldustunnet mina küll siiani ei ole kogenud. Sama olen kuulnud lähedaselt sõbrannalt, kes hiljuti sünnitas. Võib öelda, et selle ebamugavuse ärajäämine aitab end rasedusajal tunda vaat et samamoodi nagu enne rasedust.
Siinkohal tean, et on küllalt neidki, kel ei ole nii hästi vedanud ja siiski oksendavad erinevate olukordade koosmõjul. Mul on lihtsalt hea meel tõdeda, et sama stsenaarium ei kehtigi kõigi jaoks.

Kahe eest söömine
Kes vähegi ämmaemanda ja naistearsti soovitusi kuulab ning raseduse kohta loeb, teab, et esimeses pooles on vaja lisaks süüa vaid 300 kcal jagu toitu. Ehk siis tass keefiri, šokolaadibatoon jne. Asi on kaugel sellest, et peaks õhtuks kaks praadi või lõunaks kaks koogitükki sööma. Need, kes seda teevad, otsivad vabandust endas peituv õgard välja lasta.
Ämmaemanda sõnul ei ole harvad ka juhud, kui mehed nuumavad oma lapseootel naisi, mõeldes, et see teeb lapsele head. Kuidas saab ülekaalulisus kellelegi head teha? Kas "hoolitsev kaasa" aitab pärast ka sissesöödetud kilodest lahti saada? Vaevalt.
Tuleviku postitustes arutlen sel teemal täpsemalt.
Rasedana on sport keelatud
Nagu eelmisegi müüdi puhul, on tegemist ettekäändega, minemaks lihtsama vastupanu teed. Iga inimene peaks päevas liigutama vähemalt 40 minutit ja siin ei ole erandeid. Last oodates peaks lihtsalt vältima ekstreemspordialasid ning nt ratsutamist ja rasket jõutrenni, mis on ka täiesti loogiline.
Mina käisin jooksmas veel septembris, kui osalesin Tallinna sügisjooksul 10 km võistlusel. Olin selleks ajaks umbes neli kuud rase. Jooksin igati normaalse aja, 56 minutit ja kopikad peale ning enesetunne oli ülihea. Muidugi oli oht komistada ja kõhuli kukkuda, aga see oht on ka talvisel tänaval kõndides. Teine sõbranna jooksis ka viiendat kuud rasedana, sealjuures aeglases tempos ja jälgides oma keha.

Järgmine kord
Arutlen üldlevinud tõdede kohta, mis rasedana ka paika peavad.

100 päeva enne sünnitust

Olen 25ndat nädalat rase (40-st) ehk siis kohe varsti algab viimane trisemester. Siiani ei ole ma sotsiaalmeedias enda lapseootusest märku andnud, sest tahtsin kõikidele lähedastele uudisest näost-näkku rääkida.
Üks hommik avastasin beebiäpist, et planeeritava sünnikuupäevani on jäänud 103 päeva, nii vähe (!), ning mõtlesin, et see aeg võiks kuidagi eriliselt meelde jääda. Niisiis otsustasin alustada järgmise projektiga:

• postitan nende saja päeva jooksul endast iga päev pildi, jälgimaks kõhu kasvamist;
• lisaks pildile avaldan iga päev arvamust erinevatel rasedusega seotud teemadel, lootes, et tulevastel emadel või ka lihtsalt teemast huvitatutel on sellest kasu.

Näis, kuidas selle plaaniga läheb. Siiani on mu enesetunne olnud igati hea, kuid ei oska aimatagi, mida järgnevad kolm kuud toovad.
Kindel on see, et esimest postitust ma täna ei tee, sest kellaaeg on hiline ja piisav uni on olulisem kui varem.