Lubasin rääkida üldtuntud arvamustest, mis minu raseduse näitel paika peavad.
1. Sage vetsus käimine
Ma ei saa öelda, et ma ka varem võrdlemisi tihti tualetis ei käinud, kuid rasedana teen isegi plaane selle järgi, kus lähim vets asub. Üks hommik isegi vihastasin enda peale, et kohvi jõin, sest olles vaevalt kodust välja saanud, tekkis kohe põiekas. Erinevalt raseduseelsest ajast, on täis põiega justkui selline tunne, et kogu kõht tahab ennast niigi pingul nahast välja rebida.
Viimane kord teatris käies kaalusin isegi enne, kas säästan ennast kolmest ja poolest tunnist vetsuhäda kannatamisest.
2. Emotsionaalsus
Ennast on raske kõrvalt näha ka sealjuures neutraalseks jääda. Siiski arvan, et üldiselt ikka üleöö keegi fuuriaks ei hakka. Pigem võivad närvilised olukorrad kiiremini eskaleeruda ja närvi ajada. Kuidas keegi sellises olukorras käitub, on erinev. Tean, et mul läks silme eest kergelt mustaks, kui mu ema näitas mulle virnatäit riideid, mis ta oli juba lapsele kokku ostnud. Pole vist mõtet mainida, et palusin seda mitte teha.
3. Nõrgenenud füüsiline võimekus
Olen märganud, et disc golfi väljakul küngastest üles-alla käimine paneb mu hingeldama. Tunne on, nagu oleksin sajakilone ja teeksin esimest päeva sporti.
Sama kehtib ka tempoka kõnniga tööle minnes, kõht hakkab pistma ja miski justkui kisuks kõhtu.
98. päevKiire teemana mainiksin ära, et raseda kõhu silitamine kellegi teise kui lapse isa poolt ei ole normaalne. Mul oli hiljuti olukord, kus töökaaslane avastas, et olen lapseootel ja soovis õnne. Kui tavainimestele piisab kallist ja paarist kommentaarist, siis antud töökaaslane mõtles miskipärast, et on vajalik hakata minu kõhtu sikutama. Ja seda oma pool minutit või kauemgi. Mis mõttes? Kas sa küsisid selleks luba? Kas su enda kõhtu silitati nagu mingit koerakoonu, et sa arvad, et teised ka samasugust kohtlemist tahavad?
Mul oli äärmiselt ebamugav ja ma ei tahaks, et keegi kunagi veel sama kehalist väärkohtlemist kordaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar