Peale mõnusat jalutuskäiku ja veidikest poodlemist võtsin end kokku ja alustasin projektiga 100 päeva (prognoositava) sünnitamiseni.
1. Pilt, kuna eesmärgiks on pigem kõhu kasvamise jälgimine, siis teen paljud pildid nii, et nägu ei jää peale. Võib siiski uskuda, et piltidel olen ikkagi mina ja mitte kehadublant 😀.
Esimeses postituses käsitleksin mõningaid rasedusega seotud müüte.
(Hommikune) iiveldus
Olin alati teadnud, et raseduse ajal oksendamine on lihtsalt midagi sellist, mis tuleb hea eesmärgi nimel ära kannatada. Minu üllatus oli igati positiivne, kui nädalate ja kuude möödudes ärkasin igal hommikul, et suunduda tualettruumi poole, kuid seda samadel põhjustel, mis enne rasedustki. Ehk siis mingit iiveldustunnet mina küll siiani ei ole kogenud. Sama olen kuulnud lähedaselt sõbrannalt, kes hiljuti sünnitas. Võib öelda, et selle ebamugavuse ärajäämine aitab end rasedusajal tunda vaat et samamoodi nagu enne rasedust.
Siinkohal tean, et on küllalt neidki, kel ei ole nii hästi vedanud ja siiski oksendavad erinevate olukordade koosmõjul. Mul on lihtsalt hea meel tõdeda, et sama stsenaarium ei kehtigi kõigi jaoks.
Kahe eest söömine
Kes vähegi ämmaemanda ja naistearsti soovitusi kuulab ning raseduse kohta loeb, teab, et esimeses pooles on vaja lisaks süüa vaid 300 kcal jagu toitu. Ehk siis tass keefiri, šokolaadibatoon jne. Asi on kaugel sellest, et peaks õhtuks kaks praadi või lõunaks kaks koogitükki sööma. Need, kes seda teevad, otsivad vabandust endas peituv õgard välja lasta.
Ämmaemanda sõnul ei ole harvad ka juhud, kui mehed nuumavad oma lapseootel naisi, mõeldes, et see teeb lapsele head. Kuidas saab ülekaalulisus kellelegi head teha? Kas "hoolitsev kaasa" aitab pärast ka sissesöödetud kilodest lahti saada? Vaevalt.
Tuleviku postitustes arutlen sel teemal täpsemalt.
Rasedana on sport keelatud
Nagu eelmisegi müüdi puhul, on tegemist ettekäändega, minemaks lihtsama vastupanu teed. Iga inimene peaks päevas liigutama vähemalt 40 minutit ja siin ei ole erandeid. Last oodates peaks lihtsalt vältima ekstreemspordialasid ning nt ratsutamist ja rasket jõutrenni, mis on ka täiesti loogiline.
Mina käisin jooksmas veel septembris, kui osalesin Tallinna sügisjooksul 10 km võistlusel. Olin selleks ajaks umbes neli kuud rase. Jooksin igati normaalse aja, 56 minutit ja kopikad peale ning enesetunne oli ülihea. Muidugi oli oht komistada ja kõhuli kukkuda, aga see oht on ka talvisel tänaval kõndides. Teine sõbranna jooksis ka viiendat kuud rasedana, sealjuures aeglases tempos ja jälgides oma keha.
Järgmine kord
Arutlen üldlevinud tõdede kohta, mis rasedana ka paika peavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar