41+5, päev enne esilekutsumist

03.02 ehk algne sünnituskuupäev on nüüdseks justkui igaviku kaugusel, täpsemalt 12 päeva tagasi. Beebi ei ole endast jätkuvalt märku andnud, kuigi alakõhus oleks nagu tunda mingeid kokkutõmbeid ja lühiajalisi valusid küll. 

Esimene nädal üle tähtaja oli vaimselt demotiveeriv, justkui keegi oleks finišijoone ära kustutanud ja sa ei tea, millal võid jooksmise lõpetada. Kõigest oli kopp ees, ei tahtnud isegi jalutada, sest seda on selle kuu aja jooksul juba nõrkemiseni tehtud. 

Esmaspäeval läksin uuesti ämmaemanda juurde, KTG oli teist korda järjest normis, kuid emakakael ei olnud piisavalt avanenud. Niisiis sain homseks ehk 16ndaks saatekirja sünnituse esilekutsumiseks. Peale seda sai mu elu jälle mõtte, oodata ära need neli päeva.

Olen loobunud igasugu trennidest ehk rasedate võimlemisest ja Aurast ning ainult jalutanud veidi iga päev. Keskendun asjadele, mis minus hea tunde tekitavad, näiteks kas või imehea kohvi ostmine ja selle nautimine, beebile oma kätega tekikoti õmblemine ja saunas käimine. Viimane koos ühe teise nn. 3xS-i komponendiga pole muideks lapse sünnile kuidagimoodi kaasa aidanud.

Teisipäeval tegin isegi ühe korraliku vastlaliu, küll põlvedega kelgul, sest nii suure kõhuga lihtsalt teisiti ei saa.

Eile proovisin midagi uut, rasedate joogat. Nägin ämmaemanda ukse kõrval plakatit ja mõtlesin, et see on veel viimane trenniliik, mida ma enne raseduse lõppu proovima peaksin. Tund toimus aadressil Näituse 3, kus on Tähtvere avatud naiste keskus. Esimesed 30 minutit või nii kulus enda tutvustamisele. Kuna olin uus, alustasin vabatahtlikult esimesena. Peale seda, kui olin jõudnud ära öelda, et mul on reedel esilekutsumise tähtaeg, küsiti, et kas ultraheliga vaadati, et platsental on ülekandmise märke. Vastasin, et ma ei saa selles päris kindel olla. Tagantjärgi mõeldes oleks vastus kindel ei, sest viimane ultraheli tehti mulle 22.01. 

Seejärel järgnes pikk monoloog, kui halb on esilekutsumine ja kui hea on ikka loomulik sünnitus. Et emad peavad sünnitamisel võtma vastutuse ja ise määrama, kuidas sünnitus kulgeb. Kõige parem pärl, mis mind eriti ärritas, oli see, et minu laps ei ole veel sündinud, sest EI OLE NOORKUU. Et lapsed sünnivadki ainult noorkuu ajal, muud ajad on valed. Ütlesin seepeale, et tegemist ei ole väga meditsiinilise lähenemisega, vabandage väga. Treeneri arvates aga juhib kuu vett ja kõike maa peal ning on ju teada, et täiskuu ajal juhtub igasugu ebatavalisi asju. 

KAS SAAB VEEL LOLLIMAT JUTTU AJADA??? Seostada statistiliselt täiesti levinud nähtust ehk esmasünnitaja raseduse ülekandmist mingi paganama kuu seisuga on lihtsalt idiootne. Sellised inimesed peaksid tagasi põhikooli bioloogiatundi minema. Kõige kurvem on asja juures see, et keegi tunnis olijatest ei paistnud juhendajas kahtlevat. Kus on inimeste terve mõistus?

Tõendusena lisasin siia pildi Pärnu haigla jaanuari- ja veebruarikuu sündide statistikast. Kollasega märkisin ära noorkuu. Myth busted, ütleksid müüdimurdjad. 

Kaalun veel, kas teavitan kliinikumi, et nad selle kuulutuse maha võtaksid või ei.