 |
| Chopoc ehk Jasna kõrgeim tipp-2024 m |
... viis meid Slovakkiasse, mis oli minu jaoks siiani tüüpiline läbisõidumaa, kus peatuti jalasirutuspausiks, et siis sihtpunktini, näiteks Saksamaale edasi sõita. Jaanuari keskpaigas tehtud reis spetsiaalselt Slovakkiasse näitas ennast tõelise avastamata pärlina.
Teen reisist lühida kokkuvõtte, keskendudes esmalt Slovakkia headele külgedele, nõuannetele ja siis ka mitte nii roosilistele aspektidele.
Esmalt, meie reisi marsruut nägi välja selline: autoga Riiga, lennukiga Popradisse, taksoga Popradi lennujaamast rongijaama (NB! küsige hinda enne pealeastumist, sest sama reisi hind võib erineda kahekordselt), rongiga Liptovski Mikulassi ja bussiga Demanovska dolina lähedal olevasse hotelli, kokku viis erinevat transpordivahendit!
Allpool on toodud Slovakkia-sisese reisi teekond, sealjuures on punase ringiga märgitud Chopok ehk suusamägi.
Hotellist sama kaugel asus lähim linn LM, kuhu, nagu suusamäelegi, viis tasuta suusabuss.
Suurem osa meie reisist möödus kas hotellis või (suusa)mäel. Ööbimiskoha nimi oli Apartment Miroslav ja see nägi välja nagu tüüpiline mägimajake Saksamaal. Kahe magamistoa ja köögiga külaliskorteri eest jooksis elava liiklusega maantee Jasnale ja kontrastina vulises maja taga mägioja.
Jäime hotelliga igati rahule, see oli puhas ja logistiliselt
heas asukohas. Rootsi laua stiilis hommikusööki käisime söömas naaberasutuses, mis oligi kõige suurem miinus. Hotelli sissekirjutades sain lõplikult aru, et SLOVAKID EI RÄÄGI INGLISE KEELT! Kahjuks ei mäleta ma ka midagi erilist pea 11 aastat kestnud saksa keele õppest ja pidingi leppima selle kohutava pettumustundega, et mu keeleoskusest ei piisa..
Rääkides köögiga hotellitubadest, peab arvestama, et puuduvad kõik elementaarsed toiduained ehk on tark kaasa võtta maitseaineid, õli jne.
Suusamägedes veetsime teise poole reisist ning avanevad vaated olid vapustavad. Poolel teel Chopokile olid lamamistoolid, kus sai puhata ja nautida neid valgeid hiiglasi.
Ma ei hakka ütlema, et väga äge oli paarkümmend kilomeetrit tunnis mustalt rajalt (rajad on rahvusvaheliselt märgitud värvikoodidega, sinine kõige kergem ja must kõige raskem) alla vuhiseda ja paar hüpet ka teha. Miks? Sest kuigi ma olin esimest korda mäel, sain aru, et ma kartus kontrolli kaotada on liiga suur, et harrastada mäesuusatamist selle täielikus mahus. sestap jään ka tulevikus siniste radade juurde ja naudin seda, kui kas või 5 km/h mööda valgeid nõlvu alla suusatan.
Kindlasti soovitaksin üheainsa mäe asemel ka teisi proovida. Põhjuseks maksumus, võrdlusmoment ja külastajate hulk. Meie hotelli taga oli Eesti mõistes täitsa korralik mägi, umbes 800-900 meetrit, mille pilet maksis kolm korda vähem.
Lisaks käisime paari kilomeetri kaugusel asuvates karstikoobastes, kus sukeldusime salapärasesse maa-alusesse rägastikku, stalaktiidid pea kohal rippumas.
Niisiis, kuigi slovakid ei räägi "inimkeeli" ja üht-teist on veel harjumatu keskmisele eurooplasele, on sellele riigile usukamtult palju antud: mäed, karstikoopad, asukoht Euroopa südames ja korralik paksu lumega vaip. Jäime oma reisiga rahule ja soovitame ka teistele!
