Juunikuu on alati eriline kuu. See tähistab suve algust ning jaanipäev märgib ära lühima öö möödumise. Õpilased on pääsenud kooli ikaldusest, osad neist teevad sisseastumiseksameid järgmistesse õppeasutustesse jne. Valmivad ka esimesed maasikad ja muud aiasaadused. Ühesõnaga sel kuul toimub palju toredaid sündmusi, mistõttu on ka ootused sellele kuule suured. Siiski olen ma täheldanud, et septembrikuus suvele tagasi vaadates ei mäletagi nagu, mida sai tehtud. Sellepärast otsustasingi siia kirja panna, mida olen korda saatnud.
Juunikuu esimene päev veetsin 2 h 37 min rattasadula otsas-läbisin rattaralli. Paari päeva pärast oli mu sünnipäev. Olin juba eelneval nädalavahetusel sugulastega enda sünnipäeva ära pidanud. Seega õigel päeval läksime lihtsalt sõbrannadega linna ja veetsime mõnusalt aega. Seekord põhiliselt Pahades Poistes ja Kivis.
Juunikuu keskel oli minu tädi sünnipäev. Õigel päeval käisime Vilde väliterrassil salatit ja peedikooki söömas. Meie üllatuseks sattusime sinna keset live kontserti. Oli väga mõnus õhtu. Pärastpoole läksime O-i ja ta õe ning õepoisiga kinno "Homse piiril" vaatama. Lugu sellest, kuidas mees elas üht ja sama päeva uuesti üle. Lõpp oleks võinud sügavamõttelisem olla.
Kinkisin tädile sünnipäevaks üheöise puhkusepaketi kahele Kubijale loodusspaasse. Mõnes mõttes oli tegu natuke iseka kingiga. Nimelt oli mul töölt järjest 4 päeva vaba ning tahtsin seda aega maksimaalselt ära kasutada. Kahjuks ei olnud ilmad head, seega otsustasin Soome sõitmise asemel Eestisse jääda. Kuna pingelised tööpäevad ja varakult ärkamised olid hakanud tervisele mõju avaldama, oligi aeg linnast välja saada.
Kubija spaa oli iseenesest väike armas puhkamisasutus, kus olid sõbralikud teenindajad ja vägagi luksuslik spaakeskus. Lähedal oli ka 3-km terviserada, kus sai esimest korda elus kepikõndi proovitud.
Valupunktiks oli logistika. Ilma autota inimestel on üpriski keeruline kohale saada. Heaküll, bussiga saab sõita Võru bussijaama. Kubija spaa kodulehe kohaselt viib buss nr 1 Kubja bussipeatusesse. Kuid see buss väljus meile sobival ajal ainult Turu peatusest. Kohalikel ei olnud aimugi, kus selline peatus asub. See-eest võrukatega suheldes ehtsat võro keelt kuulda. Igaljuhul meil tuli vihma käes u. pool tundi või kauemgi õige bussipeatuseni sõita. Kui küsisime bussijuhilt, et millal see õige peatus tuleb, siis vastas ta, et küll ta siis ütleb meile. Bussijuht pidas oma sõna. Seega kodulehel võiks olla täpsem info bussiliinide kohta.
Esimesel päeval laenutasin ratta ja sõitsin, taaskord vihmas, lähimast toidupoest läbi, et ikka hotellitoas nälga ei jääks. Tegelikult ei olnudki see nii vajalik, sest sõime sealses restoranis kõhud üsna täis. Enne õhtusööki oli muidugi Shiatsu massaaž, mis hoolimata oma uhkest nimest sisaldas lihtsalt mingi mudimisaparaadiga laual lamamist. Pealegi veel mingi võhivõõra mehega samas ruumis!
Peale õhtusööki läksime spaakeskuse mõnudega tutvuma. Väljastpoolt nägi spaakeskuseks ehitatud lisaehitus välja nagu uhkem laudahoone, kuid seest oli vaade teistsugune. Ruumi oli vähem kui Pärnus või Pühajärvel ning Jurmalas, kuid ei olnud kordagi tunnet, et oleks kitsas. Kubija spaakeskuses oli üks lastebassein, üks u. 10-m bassein ja kolm kõrvutiolevat basseini, igasühes eri soojusega vesi. Saunade valik oli ka üsna suur, alates 60°C saunast kuni aurusaunani.
Igaljuhul peale esimest päeva oli kehas mõnus rammestus ja tundus, et ootamas on üks sügavaima unega öösid üldse. Kuid kahjuks ei läinud nii, toas oli äärmiselt umbne.
Pikka juttu kokku võttes võib öelda, et Kubija loodusspaa on väga mõnus koht, kuhu linnakärast põgeneda.
Võrust jäi veel meelde aja suhteline määratlemine. Nimelt oli turu juures silt E-L avatud, P kinni. Kuid mis kell see avatakse või suletakse? Pole aimugi. Ning turg ei olnud ainuke koht, kus taolist silti nägi. Umbkaudsust märkasime ka Võru kiidetud Katariina kohvikus. Mõtlesime huvi pärast korra üle ukse vaadata. Vitriinide taga olid vägagi isuäratavad koogid, millest mõnegi oleks koju kaasa ostnud. Kuid kohvikus on vist moes kiviaja kombed, kus raha ei tuntud, vaid asju vahetati. Nimelt ei olnud kohvikus ühtegi hinnasilti! Ometi maiustasid kaks klienti ühe laua taga. Huvitav, mis nad vahetuskaubaks viisid?
Vahepeal tabas mind ka uskumatu üllatus. Ma olen alati teadnud, et internetis on kõik avalik ning kui sa kommenteerid midagi, siis arvsta, et kritiseeritav võib seda lugeda. Kuid ometigi ei oodanud ma, et kui sa kirjutad ühe Youtube´i video alla kommentaariks, et sulle meeldib see laul, siis pala autor ise vastab, et tema kirjutas selle loo. Vähe sellest, autor, täpsemalt Aapo Sääsk, kes selle rootsikeelse jalgpallihümni kirjutas, on Eestis sündinud. Minu üllatus oli suur! Vikipeedia andmetel on tegemist ühe eduka ärimehega, kes elab Stockholmis.
