Sellel ehk 2014. aastal õnnestus mul ka oma elukaaslane ja sõbranna kaasa meelitada. Viimane võttis retke lausa nii tõsiselt, et õhutas meid kuu aega enne matka algust trenni tegema. Selle sõbrannaga on veel selline naljakas lugu, et ta ei ole varem rattaga eriti sõitnud. Õigemini tal ei olnud oma ratastki, seega ta laenas paar korda Oskari oma. Antud retke jaoks pidi ta seega hakkama rattaspordiga tegelema, muretsema ratta ja sinna juurde kuuluva varustuse pluss spordiriided. Kerge ega odav see ei olnud, aga suure tahtmise juures on kõik võimalik.
Seega see aasta läksime kolmekesi. Asju tundus küll olevat topelt nii paljude inimeste jagu. Meil oli kaks seljakotti, mis olid terve retke ajal seljas. Siis veel üks suurem seljakott riiete jaoks, suur spordikott, vanem seljakott jalanõude jaoks pluss toidud ja telk. Ehk siis meil oleks uut suurt kotti vaja!
Niisiis see aasta oli sihiks Märjamaa ehk koht, kuhu enamik tartlasi pole elu sees sattunud. Ning sellest on kahju. Kuigi sealne pinnamood on pigem tasane, rikastavad maastikku loetlematud jõed ja ojakesed. Täna sellele oli meil võimalus ületada u. 22 silda. Neist uhkeim oli kindlasti Kasari sild, mida nägid ainult need, kes valisid teisel päeval pikema marsruudi ehk 97 km.
Kasari sild
Sellised rapsipõllud ümbritsesid meid pea terve retke
Üleüldse läbisime kolme päevaga ligikaudu 220 km, esimesel päev 61, teisel 97 ja kolmandal 57.
Kõige kihvtim ööbimispaik oli esimesel ööl-Varbola linnus. Tunne oli sarnane nagu Toomkiriku varemetes telgis magada ehk siis kuidagi keelatud. Kuigi kindlusest endast oli alles vaid vundament ning vahitorn, tekkis ikkagi tunne nagu ööbiksid kusagil keskaegses linnuses.
Varbola linnuse vahitorn
Tagasiteel Tartusse hüppasime läbi Türilt, kus sai esimene suplus ära tehtud. Ka Paide ja Põltsamaaga sai tutvust tehtud. Järgmine aasta siis juba Haanja kõrgustikule!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar