24. mail toimus järjekordne PAF Olümpiajooksu 10-km jooks. Peab ütlema, et halvemat aega selleks ürituseks vist ei saagi kunagi olema. Kui eelmisel aastal oli mõnus vihmasegune ilm, siis see aasta lauspäike ja 30 kraadi sooja. Mis tingis selle, et nägin enda ees täiskasvanud meest teadvusetult kokku kukkumas.
Õnneks panin ma nokatsi pähe, kuid juba 5ndal kilomeetril sain aru, et võistlus ei käi mitte aja, vaid ellujäämise nimel. Ka numbrid kinnitavad seda:
2013. a aeg 50:38, 558. koht, 103. naine
2014. a aeg 54:33, 511. koht, 94. naine ja 57. oma vanuseklassis
Kuigi jooksin 4 minutit aeglasemalt, siis sain 47 kohta parema tulemuse!
Järgmine suurem üritus oli Rattaralli, kus osalesin juba teist aastat. Kui eelmine aasta osales ka mu elukaaslane seal, siis see aasta läksin üksinda. See aasta oli ikka paar kraadi jahedam ilm, mis ainult soodustas head tulemust. Eelmine aasta läksin lihtsalt rada läbi sõitma, sõin söögipunktides ilusti kõhu täis. See aasta aga mõtlesin vaadata, palju nö. torust tuleb. Juba Riia mäel võtsin kiirema tempo, seda kuni Otepää teele keeramist. Siis läks sõit aina raskemaks, ei olnud enam teistel tuules ning väsisin ära. Vahepeal võtsime ühe naisega üksteisele kordamööda tuulde. Jätsin isegi Elva teeninduspunkti vahele, et temaga samas tempos püsida. Nimelt ütles ta, et ta eelmise aasta aeg oli 2,5 tundi, mis tundus vägagi ihaldusväärne. Jõudsin Külitsesse peale kahte tundi sõitmist ning sain aru, et aeg alla 3 tunni on reaalne. Üks raskemaid lõike oli 5 km enne finišit, alates vanglast. Tuul oli vastu ja ühtegi gruppi ei olnud ka, millele järgi võtta.
2013. a (65 km)aeg 2:52:46
2014. a (70 km) aeg 2:36:37 ehk umbes pool tundi kiirem.
Eriti kihvt oli see, et isa elas mu tegemistele kaasa: analüüsisime koos rada ning vaatasime netist erinevaid maanteerattaid. Kuna ta tegeles ka ise rattaspordiga, oli mul eriti uhke tunne täna selline aeg välja pedaalida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar