Sügis piltides

Peab tunnistama, et minu varasem pelgus kõikide teiste hooaegade kui suve vastu on vaikselt taandumas. Aasta-aastalt märkan järjest rohkem sügise erinevaid tahke:
soost tumepunaste jõhvikate ja pohlade noppimine joovastava sookailu lõhnaga,
kogu värvipaletti esindavad sügislehed,
jahedamaad ilmas jooksmiseks jne.
Siin on mõningad pildid, kuidas minu silmad sügist näevad:

Laeva soo

Dendropark

Kuperjanovi tänav

Vanemuise tänav

Tartu linnamaratoni finiš

Kaarli kirik

Rattamaraton

See aasta võtsime taaskord ette rattamaratonile mineku. Minu jaoks oli see neljas aasta, varasemalt olen läbinud raja nii peale nädalapikkust vihmasadu kui ka ideaalsetes oludes. Olenemata aastast on tegemist maastikusõiduga ehk heal juhul sõidad kruusateel või kaherajalisel pinnaseteel, kuid palju on ka lahtises liivas, mudas, heinal ja ebatasastel pindadel väntamist.

See aasta oli eriline, kuna sain esimest korda esimesest stardikoridorist ehk vaid paar meetrit stardijoonest alustada-suurepärane! Mitu päeva ei olnud sadanud ja rada oli tõesti heas seisukorras.

Ettevalmistus enne starti:

üks Twix

veidi magneesiumiga jooki

õun.

Esimesed 5 km sõidust möödusid maksimumkiirusel, siis tuli kerge jõuetus ja ootasin esimest söögipunkti. Lisaks oli selg, mis jääb tihti pikemaid rattamatku ette võttes haigeks, valutama hakanud. Vahepeal oli ka paar mudast lõiku, ühes olin sunnitud ratta kaenla alla võtma ja joostes edasi liikuma. 

Muidu oli imeline sügisilm, puulehed ilutsesid puna-kolla-oranžikates toonides ja metsalõhn klaaris tühistest probleemidest paksu pead. 

Ainukeseks miinuseks oli mu enda vorm. Võistlus möödus joogipunktist joogipunktini, et süüa banaani, hapukurki ja juua energiajooki, peale igat energia laadimist sain hoo sisse ja enne järgmist punkti oli kõik manustatu jälle otsas.

Lõpuks tuli aeg 1.57, mis on kõigest 7 minutit kehvem, kui mu isiklik rekord. Võib öelda, et tegemist oli kordaläinud võistluse ja päevaga!

Rattamaratoni 40 km isiklikud tulemused: 

• 2010 3.19
• 2012 2.11
• 2013 1.50
• 2015 1.57.

Minu nädal päälinnas

Seoses uue töökohaga saadeti mind nädalaks ajaks Tallinna koolitusele. Alguses lootsin sellest välja vingerdada, sest oleksin tahtnud pigem kusagile soojamaareisile minna. Kuid nüüd tagantjärgi vaadates olen väga tänulik, et sain võimaluse hoopis Tallinna võlusid nautida.

Aasa 2

Ööbisin Aasa tänaval kahetoalises külaliskorteris, mis oli rohkemgi kui luksuslik ühe lihtlabase tööreisi jaoks. Elutoa mööbel oli sisustatud 20ndate stiilis mööbliga, sulandudes kokku modernsema lahtise köögiga. Magamistoas oli korralik kaheinimesevoodi, milles oli ülimõnus üksinda laiutada. Maja asus Kristiine ja kesklinna piiril, võimaldades 10-minutilise jalutuskäiguga Vabaduse väljakule jõuda ja samas ka 15-minutilise bussisõiduga töökoha ees maha astuda.

Madridi turisti tungival palvel tehtud foto

Kui enamik minu Tartu tuttavaid ütlevad, et Tallinn on mõttetu hall ja venelasi täis koht, siis mina vaidleksin vastu. Olen ema poolt pooleldi tallinlane, seega paar korda aastas sai ikka sugulasi ja vaatamisväärsusi kiikamas käidud. Ema õhkas alati, kui ilus vanalinn on ja enam-vähem sundis meid alati ka Raekoja platsist läbi käima. Jah, lapsed ei tea tihti, mis neile hea on.

Ka sel nädalal, mil olin Tallinnas, üritasin iga päev peale tööd teha midagi sellist, mida tavaliselt Tartus ei tee.

Esimesel päeval käisin elukaaslase õega kesklinna ja mere vahetus läheduses jooksmas. Peale tugeva meretuule ja märja pinnase olid suurimaks katsumuseks vaateplatvormi trepid. Ülesse ära joostes oli tõeliselt hea meel ja auhinnaks laotus meie silme ees tulipunane päikseloojang. Samal õhtul käisime ka india restoranis Tšakra, kus pakuti keskmiselt vürtsikaid liha- ja kalaroogasid suurepäraste lassidega.

Tšakra hõrgutised

Teisel päeval käisin kohustuslikult vabatahtlikus korras H&M-is, kust ostsin paar riideeset. Ühtlasi sain kokku enda tädiga.

Kolmandal päeval sain kokku oma endise kursaõega, kellega vallutasime Oleviste kirikutorni kõrguseid ja einestasime V/(W)abaduse kohvikus.

Vaade
Oleviste kirikutornist

Vabaduse kohvik

Neljandal päeval läksin kohe peale tööd loomaaeda, kus ma mõistsin tõtt tiigripoisiga ja imestasin, kuhu küll elevandid olid oma suursuguste nirisevate jugadega kodust kadunud.

Õhtul võtsin SEB Tallinna maratoni jooksumaterjalid ära, seda nii endale kui ka kolmele sõbrannale. Hiljem mekkisin Vapianos jooksjatele mõeldud pasta bologneset.

Reedel läksin tagasi Tartusse, et jõuda laupäevastesse loengutesse.
Pühapäeva hommikul läksin hommikul vara Tallinna ning täpselt kell 12 käivitasin ma oma pulsikella, jäädvustamaks poolmaratoni aega ja pulssi.

SEB Tallinna poolmaratoni õnnelikud lõpetajad

Kokkuvõtvalt ütleksin, et Tallinn on võimaluste linn, millel on mitu eri nägu. Lasnamäe, Kalamaja ja näiteks Rocca al Mare erinevad üksteisest suuresti, tehes selle linna nii mitmekülgseks. Igaüks leiab Tallinnast midagi, mis meeldib ja midagi, mis ei meeldi. Sõltub, kumb kaalub kumma üles. Tartu on küll minu kodulinn, aga vahepeal on värskendav mujal ringi vaadata.

Esimene POOLMARATON

Ma ei oleks veel paar kuud tagasi uskunud, et olen võimeline poolmaratoni läbima või et julgen seda üldse katsetada. Tõuke andis kindlasti elukaaslase õde, kes on läbinud nii pool- kui ka täismaratoni. Lisaks oli parasjagu käimas Activia jooksukampaania, mis tagas prii jooksu neile, kes ostsid 25 jogurtit.
Treenima hakkasin nii umbes suve alguses, kunagi juunikuus. Hakkasin ühe sõbrannaga, kes elab kõrvalmajas, niisama väikseid otsi jooksma. Rääkisime samal ajal juttu ja võtsime seda kui pingetemaandajat. Mingi aja pärast hakkasime kilometraaži suurendama, joostes iga kord vähemalt 10 kilomeetrit. Ajad läksid ka järjest paremaks, ühe tunni lähedalt umbes 53 minuti peale. Siis proovisime ka 12 ja 15 kilomeetrit joosta ning ikka oli treening koos igapäevaelu probleemide arutamisega ehk aja tagaajamine oli vähemalt minu jaoks teisejärguline.

13. septembri hommikul läksime kahe teise sõbrannaga rongiga Tallinna poolmaratonile. Rääkisime vagunis eesmärkidest, alla aja 2.15 või 2-e lähedale käisid jutust läbi. Võistluspaika kohale jõudnud, ostsime mäkist kohvi ja toidupoest nipet-näpet.
Minu võistluseelne menüü oli:

hommikusöögiks jogurt ja lemmikud hommikusöögipadjakesed ning kohuke,
teel veidi pähkleid ja rosinaid,
võistluspaigas üks väike kohv, moonisaiake, pähkleid, banaan ja magneesiumipulk.

Vahetult enne stardikoridoridesse minekut olime otsustanud, et jookseme vähemalt esimese poole poolmaratonist koos, et hoida rahulikku tempot. Probleemiks oli see, et minu stardinumber oli 800-ga ja neil 1000-ga ehk siis alustasime erinevatest stardikoridoridest.
Kui stardipauk käis ära, võtsin kohe teadlikult tavalisest aeglasema tempo, eesmärgiks aeg 6 min/km ja ühtlasi tahtsin sõbrannasid ära oodata. Esimestel kilomeetritel joosti minust ikka massiliselt mööda ja hakkasin kõhklema oma tempovalikus. Siiski hoidsin ennast graafikus ja vaatasin pidevalt enda ümber, lootuses tüdrukuid leida. Jõudnud Pirita sillale ehk umbes 6ndal kilomeetril, leppisin, et sõbrannad jooksid minust mööda ja olen pärast finišit enda peale pahane, et kiiremat tempot ei valinud. Kuid mind tabas tõeline üllatus, kui tagasi linna poole keerates ehk umbes 10ndal kilomeetril tüdrukuid endale lehvitamas nägin. Nad ei olnudki minust eespool ja põhiline, nendega oli kõik korras!
Veidi peale 11ndat kilomeetrit muutusid jalad, just reied, raskeks ja ootasin pikisilmi lubatud geelipunkti. Kui üldiselt on minu kogemus geelidega halb, siis Tallinnas pakutu oli isegi päris talutava maitse ja konsistentsiga. Väike energialaks, mille geelist sain, andis ka vaimselt palju juurde. Edasi algas arvutamine ja ootus. Teadsin, et 6-minutilise kilomeetriajaga pean teise poole veidi kiiremini jooksma. Niisiis vaatasin pidevalt pulsikella ja kilomeetrisilte, arvutades oma lõpuaega.
Teine kaaslane oli ootus, sest esiteks ei olnud ma kunagi nii pikka maad jooksnud, maksimum oli 15 km, ja ma tahtsin teada, millal tuleb nullpunkt. Siiani olin jooksnud ikkagi üsna nauditavas tempos, kuid peale 15ndat muutus olukord põnevaks. Teiseks teadsin, et elukaaslase õde lubas Paksu Margareeta juurde kaasa elama tulla, mis pani ka edasi pingutama.

Tegelikult võibki öelda, et raskeks läks 18ndal kilomeetril, kui rada viis munakiviteele kergele tõusule. Pidin käed puusadele panema, sest ei jõudnud neid enam hoida. Energia oli otsas, aga ma teadsin, et pean spurtima, et aeg alla kahe tunni saada. Jõudnud Kaarli kiriku kõrvale, kuulsin, kuidas teadvustaja ütles, et 10 kilomeetri stardini on jäänud minut aega. Siis võtsin ma tõeliselt jalad kõhu alt välja, ohkasin valjult ja jooksin nii nagu viimne päev oleks käes. Möödusin nii mõneski inimesest, samal ajal kui ruuporist loeti sekundeid uue jooksu alguseni. Ning lõpuks kandis töö ka vilja, lõppaeg tuli napilt ehk 30 sekundit alla kahe tunni. Juhhei!

P.S. Magneesium võis tõesti ära hoida krampide tekke.
       Maratonisokid aitasid jalad villivabana hoida, kuid üks varvastest oli ikkagi pärast sinine.

Nädal aega peale jooksu ütleksin, et esimesed kolm päeva peale jooksu olid igasugused trepid välistatud. Reied olid lihtsalt nii valusad. Ka sirgel maal kõndides tundus nagu jalgade asemel oleksid pakud all. Samas neljapäeval läksime juba Viljar Vallimäe jooksutrenni dendropargis.

Viljar Vallimäe jooksutrenn

Neljapäeval ehk neli päeva peale elu esimese poolmaratoni läbimist läksime Viljar Vallimäe jooksutrenni dendropargis. Trenn oli äge, kuid üle pika aja igasuguste põlvetõstete ja kõikvõimalike hüpete sooritamine näitas, kui kehvas vormis ma olen. Võin küll poolmaratoni enam-vähem normaalse ajaga ära joosta, kuid tegelikult ei ole mul mingit lihast all. Viimasest jõusaalist on möödas julgelt pool aastat, võib-olla rohkem.
Kuid kusagilt peab ju alustama ning usun, et Vallimäe trenn on just see, mis mul on mitmekülgsest treeningust puudu.

Millist mobiili valida?

Hetkel on silma jäänud järgmised nutitelefonid:

Huawei Honor x4 (199 €), Huawei p8 lite (224 €) ja Sony Z1 Compact (254 €).

Vaadates neid kolme telefoni, jääb kohe silma suurus. Jah, suurus on oluline. Antud juhul saab 5,5-tolline ekraan miinuseks Honorile, sest olgem ausad, kellel oleks nii suur pihk, kuhu see jurakas ära mahuks. Mitte mul. Ning Sony oma 4,3 tolliga jääb tõenäoliselt internetis surfamiseks väikseks. Alles jääb Huawei p8 lite, mis võidutseb kaheksatuumalise 1,2 GHz-se protsessoriga. Samas konkurendid on varustatud 2,2x4 (Sony) ja 1,2x8-se prosega (Honor).
Teine oluline kriteerium peale protsessori on põhimälu, mida on kõigil mainitud mudelitel 2 giga.

Ning siia nimekirja lisaksin veel Huawei Ascend p7-e 2-gigase vahemäluga ja 1,8 GHz neljatuumalise prosega.

Lõpuks osutus valituks Huawei p8 lite. Siiani olen väga rahul, aku peab kaua vastu ja pildikvaliteet on hea.

Pilt on võetud aadressilt http://www.gsmarena.com/huawei_p8_lite_stays_under_wraps_heres_what_it_would_have_been-news-11910.php

Aegviidu-Jõgeva rattamatk

Mis: Rattaretk sõpradega
Kus: Aegviidu-Jõgeva u170 km.
Millal: 16.-18. juuli

Läbisime RMK matkarajast Oandu ja Ähijärve vahel 170-kilomeetrise jupi Aegviidust ja Jõgevale (http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/rmk-perakula-aegviidu-ahijarv). Kehva ilmaga juulikuu oli ideaalne just rattasadulas istumiseks, hoides ära ülekuumenemise ent pakkudes ka päikest.

Kolmas päev Jõgeval

Alustasime retke Tartust, kust suundusime rongiga Aegviitu. Ostsime kohalikust A&O-st toidukraami, küsisime RMK loodusmajast nõu ning teele me läksimegi.
Esimene päev
Meeldejäävaimaks elamuseks oli Kakerdaja raba. Esiteks sõitsime ratastega laudteel, kus tähelepanu hajumine maksis kas kahe laua vahele rehviga kinnijäämise või rajalt otse rappa kukkumise.
Laudteel püsimine tekitas loodusvaikses soos kõrvale võõra lennuki lendamise hääle.
Allapoolevöö nalja armastajatele leidus ka lõkkekoht nimega Noku.
Vahepeal põikasime ka Kakerdaja järve, mis on oma looma- ja taimevaese keskkonnaga kindlalt üks mu lemmikjärvi.

Esimeseks ööbimispaigaks oli Vargamäe lähedal asuv RMK Simisalu loodusmaja (http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/1227), kuhu saabusime just enne äiksetormi. Meie seitsmepundise seltskonna päralt oli kahekorruseline saunaga maja, mis oli hiljuti renoveeritud ja heas seisukorras. Saime ka kööki kasutada.
Ainsaks ja väga suureks miinuseks oli kohutav kõikjale leviv mädamunahais, mida põhjustas kraanist tulev vesi. Normaalse vee puudus päädis sellega, et kogusime öösel vihmaveerennist vett ja jõime seda. Tunne oli nagu oleksin jälle laps, kes teeb liivakastis porikooke.
Järgmisel hommikul ütles maja perenaine, et tal jäi eelmisel õhtul mainimata "väike pisiasi", et joogivett saab kaevust. No tore..
Teine päev 
Teisel päeval sai läbitud kõige rohkem kilomeetreid, võib-olla 70-80 km kanti. Läbisime Järva-Jaani, kus külastasime taaskord toidupoodi ja vanavara varjupaika. Viimane kujutas endast tervet jalgpalliväljakusuurust ala, täis vanu veneaegseid autosid, busse, saksa jalgrattaid, troll ning ka üks omapärane kasvuhoone minibussi sees.

Vanavara varjupaik Järva-Jaanis

Edasi viis tee mööda hädasti hoolitsust vajavast Norra mõisast, mis kannab endas üpriski vägivaldset minevikku. Nimelt tõi kunagine mõisavalitseja endale Poolast paar tuhat sõjavangi, kes marssisid Eesti alade poole, et siis üles ehitada Norra mõis. Muidugi surid paljud juba niivõrd pika rännaku tagajärjel, kuid sadu luid on leitud ka mõisa ümbritsevatelt aladelt. Peab ütlema, et seal kandis oli küll kuidagi kõhe tunne ja olin õnnelik, kui sain edasi pedaalida.
Järgmine peatuspaik oli Sopaallikas, Eesti kõige sügavam allikas 4,8 meetriga.

Sopaallikas

Teise ja ühtlasi ainukese väljas veedetud öö telkisime Võlingi lõkkeplatsi juures.
Kolmas päev
Viimasel päeval suundusime ööbimiskohast Jõgevale, et minna rongiga tagasi Tartusse. Vahepeal oli umbes 5 kilomeetrit üsna ebameeldivat suurekruusalist teed, mida järgmine kord pigem väldiksin. Üks peatus sai ka herneraksuks ära kasutatud.
Jõgevasse jõudnud, olin isegi veidi pettunud, et teekond läbi sai ning mõttekaaslase leidmisel oleksin meeleldi ka Tartusse välja vändanud.

Väike nipp tulevikuks on see, et suvisel rattaretkel saab ilusti hakkama ühtede sõiduriietega, nii pikad kui ka lühikesed, ja ühtede vabaajariietega. See aitaks kergendada niigi rasket reisikotti.

Puhkus 2015

Annan selle postitusega ülevaate enda suvepuhkusest.
I päev Süstamatk ja Oskari sünnipäev
Käisime neljakesi Võhandu jõel umbes 6 tundi väldanud süstamatkal. Esimest korda ei olnud kõik ühes paadis, vaid eraldi enda süstas. Saime selga nn. seelikud, mis tõmmati üle süsta nii, et vett tuli sisse minimaalselt.
Alguses oli tuju üleval, pritsisime üksteist ja õppisime manööverdamist. Kuid juba peale esimest tundi sai meil kogu toit ja suurem osa veest otsa. Seetõttu läks eriti retke lõpupoole kõht tühjaks ja jõudu nappis.

See-eest oli huvitav vaadata jõeäärset elu ja seda hoopis teisest vaatenurgast. Palju oli otsekui Kodukirjast välja võetud kodusid perfektse aia ja puitlaastmajadega. Oli ka mahajäetud maju ja haukuvaid murisid. Vahepeal ilmusid välja ülipardid, kes kadusid vee alla ja ilmusid uuesti välja paar meetrit ülesvoolu. Ja nad jooksid vee peal!
Jäime elukaaslase õega veidi tahapoole, süüdistades enda makaronidest käsi.

 Silmasime eemalt teisi retkelisi üle silla jalutamas ja mõtlesime, et peale kaht ja poolt tundi ongi kõik läbi. Aga ei, sellega oli lihtsalt pool distantsist läbi ja algas kiirevoolulisem ja kärestikke täis osa. Viiest kärestikust võib-olla kaks olid kiljatamist väärt, kuid ei anna võrreldagi meie eelmise paadiretkega. Muidugi siis oli jõeks Türgi mägijõgi, mille kärestikud nõudsid lausa kohaliku matkajuhi kohalolu igas paadis.
Üldiselt oli see väga lahe päev ja paras katsumus, mida ületada. Palju õnne, kallis Oskar!

II päev triatlon
Käisin emaga Ropka järves ujumas, jooksin Kadiga 12 km ja sõitsin rattaga umbes 5 kilomeetrit.
IV päev Tallinn
Käisime emaga Tallinnas surnuaias, tädil külas, mereakadeemias nostalgiatuuril, Paaveli kaltsukas ja Kamahouse´is söömas. Tagasi sõitsime esimest korda Lasnamäe kaudu Raasikule. Seal on mu vanaisa haud ning samast piirkonnast on pärit ka ülejäänud emaisa poolne suguvõsa. Nimelt olid mu vaarvanemad, perekonnanimega Schultz, veskipidajad, kes pidid võõrvõimude tõttu oma vara riigile loovutama. Sellest, kui lapsed ojal laulsid, tuli nende eestistatud perekonnanimi Ojala, mida ema kandis enne abiellumist.
Ema näitas talu, kus ta lapsena isaga käis ja mille osaluse ema ühele teisele sugulasele kinkis.
V päev magistrantuuri sisseastumiskatse
... oli väga jube. Läksin katsetele ilma eelarvamusteta, mõeldes, et läheb, kuidas läheb. Valisin viiest teemast uppumissurmade alkoholijoobes. Pidin pakkuma lahendusi ja neid põhjendama. Lisaks küsiti minu eelneva elukäiku kohta. Tundsin, et tegemist oli nagu tribunali ülekuulamisega. Kommentaarid olid stiilis: "Nüüd läksite küll omadega rappa. Ma ei saa enam aru," Mulle tundus, nagu ma oleks pidnud juba teadma kõiki kommunikatsioonistrateegiaid ja tutvustama end magistritöö tulemusi. Halloo-ma ei ole eales õppinud kommunikatsioonijuhtimist, see on mulle täiesti uus ala ja te tulete mind nagu kinnipidavat ülekuulama. Mis õigusega? Mida ma valesti tegin? Kas on nii halb lihtsalt tahta magistrantuuris midagi õppida lihtsalt sellepärast, et sa oled lihtsalt töötamisest tüdinenud ja tahad akadeemilises keskkonnas olla?
Igaljuhul tundsin ennast lolli ja mõttetu inimesena, kui sealt hoonest lahkusin.

Jaanipäev 2015

... möödus see aasta pea üle terve Eesti ringi reisides. Alustasime Viljandist, kus seitse aastat tagasi tutvusime elukaaslasega.

Öösel kella poole üheks läksime Suure-Jaanisse, kust väljus buss Hüpassaare rabasse Pärdi päikesetõusu kontserdile. Kuna kellaaeg oli hiline, siis magasin pea terve bussisõidu rabasse. Kohale jõudes tuli veel paarkümmend minutit mööda laudteed kontserdipaigani kõndida. Taustaks oli roosakas taevas ja kergelt auravad rabalaukad. Sai lihtsalt vaikuses kõndida ja ümbritsevat ilu nautida. Rabasaarele jõudes võtsid inimesed välja oma madratsid, tekid ja termosed söögi-joogiga. Mängiti kaardimänge ja keegi ei teinud teist nägugi, et kell oli 2-3 vahel öösel ja asukohaks oli raba keset Eestimaad.

Kontserti ise pakkus uudset akordionimuusikat elektroonilises võttes, meisterlikku trompeti käsitsemist ja üleüldse tasemelist sümfoonilist muusikat. Muusika lõppedes märkasin järsku, et käes oligi jaanilaupäev ja väljas oli valge. Kell võis olla umbes 4-5.

Edasi viis meie tee Audru ringrajale, kus sõitsin enda 25nda juubeli puhul kiirendusautoga paar ringi.

Edasi võtsime suuna Haapsalu poole, peatudes ka Lihula mõisa juures.

Haapsalu, kus ma käisin esimest korda täiskasvanueas, pakkus ronimisrõõmu linnusevaremetes ja ilu promenaadil kõndides. Silma jäid ka armsad värvilised puitmajad ja pisikesed kohvikud nende vahel. Tšaikovski pingil istudes, Luikede järve kuulates ja merd vaadates tekkis selline imelik õnnis tunne. Siinkohal meenus, et Faust ütles: "Oh ilus hetk, oh viibi veel!"

Haapsalus oli, nagu kõikjal mujalgi Eestis, kokku kogutud üüratu hulk puidurisu, mis siis tuleleekide roaks sai.

Edasi suundusime endale telkimiskohta otsima, mis peale lõputuid eravalduste silte tundus üsna keeruline olevat. Olles jõudnud Loode-Eesti tippu, kust edasi tuli juba meri, Osmussaar ja Dirhami sadam vastu, panime oma telgi sadama kõrvale ranna äärde. 

Jaanipäeval võtsime suuna tagasi Tartu poole, läbides Laitse (lootsime kartidega sõitma minna), Padise kloostrivaremed, Põltsamaa ja Puurmani mõisad.

Padise klooster

Põltsamaa mõis

Puurmani mõis

Jaanipäev täis kultuuri, reisimist ja väärt aega elukaaslasega-mida veel elult tahta?