Puhkus 2015

Annan selle postitusega ülevaate enda suvepuhkusest.
I päev Süstamatk ja Oskari sünnipäev
Käisime neljakesi Võhandu jõel umbes 6 tundi väldanud süstamatkal. Esimest korda ei olnud kõik ühes paadis, vaid eraldi enda süstas. Saime selga nn. seelikud, mis tõmmati üle süsta nii, et vett tuli sisse minimaalselt.
Alguses oli tuju üleval, pritsisime üksteist ja õppisime manööverdamist. Kuid juba peale esimest tundi sai meil kogu toit ja suurem osa veest otsa. Seetõttu läks eriti retke lõpupoole kõht tühjaks ja jõudu nappis.

See-eest oli huvitav vaadata jõeäärset elu ja seda hoopis teisest vaatenurgast. Palju oli otsekui Kodukirjast välja võetud kodusid perfektse aia ja puitlaastmajadega. Oli ka mahajäetud maju ja haukuvaid murisid. Vahepeal ilmusid välja ülipardid, kes kadusid vee alla ja ilmusid uuesti välja paar meetrit ülesvoolu. Ja nad jooksid vee peal!
Jäime elukaaslase õega veidi tahapoole, süüdistades enda makaronidest käsi.

 Silmasime eemalt teisi retkelisi üle silla jalutamas ja mõtlesime, et peale kaht ja poolt tundi ongi kõik läbi. Aga ei, sellega oli lihtsalt pool distantsist läbi ja algas kiirevoolulisem ja kärestikke täis osa. Viiest kärestikust võib-olla kaks olid kiljatamist väärt, kuid ei anna võrreldagi meie eelmise paadiretkega. Muidugi siis oli jõeks Türgi mägijõgi, mille kärestikud nõudsid lausa kohaliku matkajuhi kohalolu igas paadis.
Üldiselt oli see väga lahe päev ja paras katsumus, mida ületada. Palju õnne, kallis Oskar!

II päev triatlon
Käisin emaga Ropka järves ujumas, jooksin Kadiga 12 km ja sõitsin rattaga umbes 5 kilomeetrit.
IV päev Tallinn
Käisime emaga Tallinnas surnuaias, tädil külas, mereakadeemias nostalgiatuuril, Paaveli kaltsukas ja Kamahouse´is söömas. Tagasi sõitsime esimest korda Lasnamäe kaudu Raasikule. Seal on mu vanaisa haud ning samast piirkonnast on pärit ka ülejäänud emaisa poolne suguvõsa. Nimelt olid mu vaarvanemad, perekonnanimega Schultz, veskipidajad, kes pidid võõrvõimude tõttu oma vara riigile loovutama. Sellest, kui lapsed ojal laulsid, tuli nende eestistatud perekonnanimi Ojala, mida ema kandis enne abiellumist.
Ema näitas talu, kus ta lapsena isaga käis ja mille osaluse ema ühele teisele sugulasele kinkis.
V päev magistrantuuri sisseastumiskatse
... oli väga jube. Läksin katsetele ilma eelarvamusteta, mõeldes, et läheb, kuidas läheb. Valisin viiest teemast uppumissurmade alkoholijoobes. Pidin pakkuma lahendusi ja neid põhjendama. Lisaks küsiti minu eelneva elukäiku kohta. Tundsin, et tegemist oli nagu tribunali ülekuulamisega. Kommentaarid olid stiilis: "Nüüd läksite küll omadega rappa. Ma ei saa enam aru," Mulle tundus, nagu ma oleks pidnud juba teadma kõiki kommunikatsioonistrateegiaid ja tutvustama end magistritöö tulemusi. Halloo-ma ei ole eales õppinud kommunikatsioonijuhtimist, see on mulle täiesti uus ala ja te tulete mind nagu kinnipidavat ülekuulama. Mis õigusega? Mida ma valesti tegin? Kas on nii halb lihtsalt tahta magistrantuuris midagi õppida lihtsalt sellepärast, et sa oled lihtsalt töötamisest tüdinenud ja tahad akadeemilises keskkonnas olla?
Igaljuhul tundsin ennast lolli ja mõttetu inimesena, kui sealt hoonest lahkusin.

Jaanipäev 2015

... möödus see aasta pea üle terve Eesti ringi reisides. Alustasime Viljandist, kus seitse aastat tagasi tutvusime elukaaslasega.

Öösel kella poole üheks läksime Suure-Jaanisse, kust väljus buss Hüpassaare rabasse Pärdi päikesetõusu kontserdile. Kuna kellaaeg oli hiline, siis magasin pea terve bussisõidu rabasse. Kohale jõudes tuli veel paarkümmend minutit mööda laudteed kontserdipaigani kõndida. Taustaks oli roosakas taevas ja kergelt auravad rabalaukad. Sai lihtsalt vaikuses kõndida ja ümbritsevat ilu nautida. Rabasaarele jõudes võtsid inimesed välja oma madratsid, tekid ja termosed söögi-joogiga. Mängiti kaardimänge ja keegi ei teinud teist nägugi, et kell oli 2-3 vahel öösel ja asukohaks oli raba keset Eestimaad.

Kontserti ise pakkus uudset akordionimuusikat elektroonilises võttes, meisterlikku trompeti käsitsemist ja üleüldse tasemelist sümfoonilist muusikat. Muusika lõppedes märkasin järsku, et käes oligi jaanilaupäev ja väljas oli valge. Kell võis olla umbes 4-5.

Edasi viis meie tee Audru ringrajale, kus sõitsin enda 25nda juubeli puhul kiirendusautoga paar ringi.

Edasi võtsime suuna Haapsalu poole, peatudes ka Lihula mõisa juures.

Haapsalu, kus ma käisin esimest korda täiskasvanueas, pakkus ronimisrõõmu linnusevaremetes ja ilu promenaadil kõndides. Silma jäid ka armsad värvilised puitmajad ja pisikesed kohvikud nende vahel. Tšaikovski pingil istudes, Luikede järve kuulates ja merd vaadates tekkis selline imelik õnnis tunne. Siinkohal meenus, et Faust ütles: "Oh ilus hetk, oh viibi veel!"

Haapsalus oli, nagu kõikjal mujalgi Eestis, kokku kogutud üüratu hulk puidurisu, mis siis tuleleekide roaks sai.

Edasi suundusime endale telkimiskohta otsima, mis peale lõputuid eravalduste silte tundus üsna keeruline olevat. Olles jõudnud Loode-Eesti tippu, kust edasi tuli juba meri, Osmussaar ja Dirhami sadam vastu, panime oma telgi sadama kõrvale ranna äärde. 

Jaanipäeval võtsime suuna tagasi Tartu poole, läbides Laitse (lootsime kartidega sõitma minna), Padise kloostrivaremed, Põltsamaa ja Puurmani mõisad.

Padise klooster

Põltsamaa mõis

Puurmani mõis

Jaanipäev täis kultuuri, reisimist ja väärt aega elukaaslasega-mida veel elult tahta?

25

Sain juuni alguses 25-aastaseks. Pean tunnistama, et mingit erilist tunnet ei olnud, pigem kaasnesid juubeliga kohustused. Sellist aastaarvu ei saa niisama kodus vaikselt pidada, vaid tuleb ikka sugulased kokku kutsuda ja midagi korraldada. Kuna ma olin enda sünnipäeva nädalavahetusel tööl, pidasin peo nädal aega varem. Kogu sünipäev kestiski umbes nädal aega!
 Läksime 7-kesi lauluväljaku juurde disc golfi mängima. Kuna eelnevatel päevadel oli sadanud, siis said nii mõnegi jalanõud märjaks. Kuid üldiselt sai isegi kleidiga mängida ja ka veidi vanemad külalised said mänguga kenasti hakkama. Ühe korra kukkus ketas tiiki, mistõttu tuli ketta kinnimaksmise vältimiseks puuroikaga vesi läbi kombata. Lõpuks saime plastmasstaldriku kätte ja saime edasi visata. Võitsid muidugi meesterahvad.
Edasi jätkus pidu kodulähedases aasiapärases restoranis Vaga Mama. Viis külalist tuli juurde ehk lõpuks olime 12-kesi. Meile eraldati veidi privaatsem laud akna all ja kuigi algselt ei olnud minu nädalaid varem kokkupandud menüü teenindajateni jõudnud, lahenes kõik lõpuks. Valikus oli erinead lihad, krevetid, salatid, naanid ja alkoholivaba šampus. Jäin kõigega väga rahule.

Hiljem läksime elukaaslase vanemate ja minu täditütrega pinksi mängima. 

Järgmisel päeval läksin Rattaralli 65-kilomeetrisele distantsile võistlema. 

Õigel päeval ehk 4ndal juunil läksime sõbrannadega kohviutetuurile, sõime Tokyo sushis terve suure kandikutäie jaapanlaste põhitoitu. Magustoitu jätkasime kookide mekas Werneris.

Tööl tähistasin enda sünnipäeva laupäeval ehk kaks päeva hiljem. Viisin Pagaripoiste metsmarja-martsipanikringli, mis oli tõeliselt hea, ja erinevaid puuvilju. Sain väga armsa vanainimesi kujutava kaardi, trühvlid ja kino kinkekaardi, mille realiseerisin "Supilinna salaseltsi" vaadates.

Sünnipäev töö juures

Väike sünnipäeva selfie

Jaanipäeval kasutasin ära elukaaslase kingitud kiirendusautoga sõidu kinkekaardi. Paduvihma ja vormelitega ühel rajal sõitmise kogemus andis hea ühe hea kogemuse juurde. Paras adrenaliinilaks oli gaasipedaali täiesti põhja vajutamine ja mootori lõvilõrina kuulmine. 

Audru ringrajal

Paar päeva tagasi käisin tänu Dorpat spaa kinkekaardile esimest korda elus pediküüris. Minu jalgu poputati, masseeriti, lihviti, viiliti ja tehti veel sada imet-tunne oli nagu printsessil. 

Aitäh kõigile, kes mind sünnipäeval meeles pidasid!

Roheliste rattaretk 2015

... toimus see aasta Haanja kõrgustikul. Suhtusime sellisesse katsumusse juba ette kerge kartusega, kuid tegelikkuses oli ikkagi retk midagi palju enamat. Kui esimesel aastal läksin matkale üksinda ja järgmisel aastal kolmekesi, siis sel aastal oli meid rekordarv-lausa neli.

Retke alguses Vastseliinas

Algus oli Vastseliinas veidi jahedavõitu pilves ilmaga. Juba peale paariteist kilomeetrit
tundsin, et ei jõua seljas olevat asju täis seljakotti kanda, sest selg hakkas valutama. Jagasin enamiku koti sisust teiste vahel ära ja paar kilomeetrit oli jälle mureta. Iseenesest tuleb jällegi kiita korraldajaid, sest rada oli fantastiline. Lõputud kollased rapsiväljad, pikad metsavaheteed, vaated metsajärvedele ja imeilusad lõunapauside kohad.
Raskeks tegigi matka see, et ma ise ei olnud piisavalt vormis. Sõitsin küll eelnevalt umbes 50 kilomeetrit pigem tasasel maal, kuid sellest ei piisanud. Kontoritööd tehes on ikkagi vaja ka lihastreeningut teha, et retke nautida, mitte piinelda.
I päev Vastseliina-Suur Munamägi-Rõuge
Esimene päev läbisime umbes 53 kilomeetrit pidevaid tõuse täis tee. Kohajuttudeks peatusime Küti Mäeveski, Suure Munamäe ja Rõuge jaanalinnukasvanduse juures. Mäeveski kohajutust jäi meelde, kuidas nõukogude ajal kinkisid veskiomanikud oma varad riigile, et vältida Siberisse saatmist. Erandiks oli üks lesk oma pojaga, kes arvasid, et neid ikka Siberisse ei saadeta. Nad eksisid.
Suure Munamäe juures rääkis minu endine õppejõud Taavi Pae tänapäevastest kaartide koostamise vahenditest võrreldes kunagistega. Kas teie teadsite, et Suure Munamäe tegelik kõrgus on 317 meetrit?
Laagripaigaks oli Ööbikuoru, kus asusid müstilised vesioinad ehk pumbad, mis juhtisid vee orust üles mäele. Majade vahel suure võrkaia taga olid jaanalinnud, kes hoidsid end inimeste kartuses kõige kaugemasse nurka.
Öösel oli nii külm, et hommikul olid telgid jääs. Ma ei saanud isegi magama jääda, sest jalad külmetasid. Märkasime ka, et täispuhutava madratsiga oli külmem kui korraliku termomadratsiga. Järgmine aasta peab kindlasti korralikud täisvillast sokid kaasa võtma.
II päev Rõuge-Sänna-Krabi-Ruusmäe
Teisel päeval olime sunnitud vihmakeepide ja kinnastega sõitma, sest ilm meenutas vägagi sügist. Tark oleks olnud termos kaasa võtta, et hommikulauas teetünnidest sooja jooki kaasa võtta.
Esimene peatuspaik oli Hinni kanjon, mis tekkis peale jääaja sulamist. Kunagi Suure Kanjoni laadne loodusmoodustis kattus erinevate setetega ning alles jäi umbes 15-20 meetri sügavune org.

Hinni kanjon

Järgmine peatus oli Sänna kultuurimõis, hipiliku õhkkonnaga ökokool, mis jättis väga hea mulje. Erinevalt klassikalistest hipidest oskasid kohalikud rattaretkest kasu teenida. Müüdi kohapeal tehtud smuutisid, šokolaade ja muud nipet-näpet. Mahejooki pandi kõrvenõgeseid, naati, sellerit, nurmenukku, banaani ja pirne. Roheline vitamiinipomm andis tõesti energiat juurde. Mõis ise oli täis vaipu ja patju, et õpilased saaksid budismiteemalisi raamatuid lugeda. 

Sänna kultuurimõisa rattakoda

Umbes 72 kilomeetrise rajaosa sisse jäi ka Läti väisamine. Umbes 7-8 kilomeetrit peale piirijoont kõrgus tee kõrval Korneti ehk Drusku mägi, kust avanes imeline vaade Lõuna-Eestile, muu hulgas nägi ka munamäge. 

Kuigi teiseks päevaks oli keha juba rattasõiduga harjunud, võttis teine päev ikka üsna läbi. Ei tahtnud enam ühtegi mäge või tõusu näha. 

Peale õhtusööki oli keha juba piisavalt puhanud, nii et läti kuumaverelise trummibändi Ans Auli esinemise ajal sai kondid ilusti lahti hüpata. :)

III päev Ruusmäe-Nopri talu-Vastseliina

Eredaimaks mälestuseks oli Nopri talu, juba eemalt vaadates paistsid massiivsed farmihooned ja suured põllud. Kahes suures laudas olid armsad rahumeelsed lehmad, kes lubasid ennast ka paitada. 

Nopri talu

Kohapeal oli tõeline toidulaat, pakuti nii isetehtud jäätist, pitsat, suitsuvorsti, jogurteid, seepe jne. Meie lemmikuks oli Nopri kohuke šokolaadilaastudega.

Üks viimaseid tõuse enne lõppu oli Meremäe juures. 

Ja finišis Vastseliinas teatati, et järgmine aasta toimub Roheliste rattaretk Põltsamaal. Järgmis korrani!

Paar nippi, mida tasub rattaetkele kaasa võtta:

• soojad villased sokid
• talvemüts
• termos
• õllesigarid, mis on ideaalseks kõhutäiteks
• saapad õhtul kastemärjas laagris liikumiseks