56.-47. päev, kukkumine ja haigestumine

15.12.17

Raseduse viimases etapis muutub suhtumine enda kehasse, kuna kõht on üpriski suureks õhupalliks  paisunud, siis on raskem liikuda, nt jalutada varasemas tempos ja kummarduda, et paelu siduda või pediküüri teha. Arvestama peab teistsuguste gabariitidega, kõnnin nii mõnigi kord kas tooli äärele või lillele otsa, sest ei taju, et mu kõht tõesti nii suur on.
Lisaks on kõht mõnest kohast eriti pingul, nt tunnen juba nädal aega valu paremal pool alumiste roiete all. Naistearsti sõnul on laps ruumipuuduses pressitud sapipõie peale, mis seda ebamugavust tekitab.
See kõik paneb end tundma hapra ja ettevaatlikuna, et tagada lapsele turvaline ja rahulik kasvukeskkond.
Seda masendavam on olla rase talvisel ajal, kui maas ei ole mitte kohev ja paks lumi, vaid mingi jääkirme ja sulanud lume jäänused. Lisaks muidugi liiguvad ringi kõikvõimalikud haigused, mis nõrgenenud immuunsüsteemi tõttu "kenasti" külge jäävad.

Niisiis juhtuski, et olin Eedeni parklas autoukse kõrvale jõudnud, otsisin parasjagu autovõtit, kui kukkusin põlvili maha. Karjatasin isegi, sest ei saanud täpselt aru, mis toimub. Maas oli näha ainult must asfalt, ei mingit jälgegi jääst. Õnneks ei kukkunud ma kõhuli ja sain kõigest säärele paar sinikat. Mõned päevad hiljem läksin Koduekstrasse ja ostsin kohe kaks paari jäätaldu, teised sõbrannale, kes kannab beebit kandelinas ja ei ole ka kukkumise mõttest väga vaimustuses.
Kuigi palja asfalti peal käies teevad tallad kraks ja kraks häält, ei häiri mind see, sest võin rahuliku südamega, kartmata kukkumist, väljas jalutada.

Nagu eelmisest sündmusest ei oleks piisavalt ära ehmatanud, jäin eelmisel reedel haigeks. Just sellele nädalavahetusele oli planeeritud kaks jõulupidu ja katsikud. Valmistusin enim firma jõulupeoks, sest see pidi olema viimane pidu enne dekreeti minekut. Laenutasin kostüümilaenutusest pildil nähtud kleidi, ostsin sobivad kõrvarõngad jne. Ürituse toimumise päeval kiirustasin juuksuri juurde, et peen kinnipandud soeng teha. Peale seda läksin korraks lähedaloleva pangaautomaadi juurde, et raha välja võtta, seda siis mütsi ja sallita, kui sain külma. Vaevu tund aega hiljem töö juures olles tundsin, et jalad külmetavad ja hästi nõrk on olla. Kartsin isegi, et minestan ära, sest polnud varem rasedana sellist jõuetust tundnud. Peagi algasid külmavärinad, mis läksid aina hullemaks ja kraadiklaas näitas palavikku veidi alla 38 kraadi.
Õnneks oli mu elukaaslane just sel päeval vaba ja tuli mulle tööle vastu. Tema reaktsioon oli välkkiire ja põhjendatud murest oma raseda naise pärast. Ta helistas kiirabisse ja seejärel perearsti nõuandlasse, kus soovitati ikkagi EMO-s ära käia. Jõudnud sinna, olid värinad üle läinud, aga tundsin, et palavik tõuseb aina. Olin mures lapse pärast ja muidugi pettunud, et jõulupeole ei saanud minna.
Naistenõuandla valvearst kuulas lapse südame üle, see lõi tugevalt, ja soovitas puhata ning vajadusel paratsetamooli võtta. Sain teada ka huvitava fakti, et alates 30ndast nädalast ei saa rasedad enam haiguslehel jääda, vaid peavad sel juhul varem dekreeti jääma.
Õnneks läks haigus sama kiiresti nagu ta tuli ehk juba pühapäeval tundsin ennast hästi. Kindluse mõttes töötasin küll esmaspäeva ja teisipäeva kodukontorist.
Õppetund võiks olla, et tuleb hakata kohe jäätaldu kandma, riietuda ALATI soojalt ja teha ära gripisüst.