Jaanipäev 2015

... möödus see aasta pea üle terve Eesti ringi reisides. Alustasime Viljandist, kus seitse aastat tagasi tutvusime elukaaslasega.

Öösel kella poole üheks läksime Suure-Jaanisse, kust väljus buss Hüpassaare rabasse Pärdi päikesetõusu kontserdile. Kuna kellaaeg oli hiline, siis magasin pea terve bussisõidu rabasse. Kohale jõudes tuli veel paarkümmend minutit mööda laudteed kontserdipaigani kõndida. Taustaks oli roosakas taevas ja kergelt auravad rabalaukad. Sai lihtsalt vaikuses kõndida ja ümbritsevat ilu nautida. Rabasaarele jõudes võtsid inimesed välja oma madratsid, tekid ja termosed söögi-joogiga. Mängiti kaardimänge ja keegi ei teinud teist nägugi, et kell oli 2-3 vahel öösel ja asukohaks oli raba keset Eestimaad.

Kontserti ise pakkus uudset akordionimuusikat elektroonilises võttes, meisterlikku trompeti käsitsemist ja üleüldse tasemelist sümfoonilist muusikat. Muusika lõppedes märkasin järsku, et käes oligi jaanilaupäev ja väljas oli valge. Kell võis olla umbes 4-5.

Edasi viis meie tee Audru ringrajale, kus sõitsin enda 25nda juubeli puhul kiirendusautoga paar ringi.

Edasi võtsime suuna Haapsalu poole, peatudes ka Lihula mõisa juures.

Haapsalu, kus ma käisin esimest korda täiskasvanueas, pakkus ronimisrõõmu linnusevaremetes ja ilu promenaadil kõndides. Silma jäid ka armsad värvilised puitmajad ja pisikesed kohvikud nende vahel. Tšaikovski pingil istudes, Luikede järve kuulates ja merd vaadates tekkis selline imelik õnnis tunne. Siinkohal meenus, et Faust ütles: "Oh ilus hetk, oh viibi veel!"

Haapsalus oli, nagu kõikjal mujalgi Eestis, kokku kogutud üüratu hulk puidurisu, mis siis tuleleekide roaks sai.

Edasi suundusime endale telkimiskohta otsima, mis peale lõputuid eravalduste silte tundus üsna keeruline olevat. Olles jõudnud Loode-Eesti tippu, kust edasi tuli juba meri, Osmussaar ja Dirhami sadam vastu, panime oma telgi sadama kõrvale ranna äärde. 

Jaanipäeval võtsime suuna tagasi Tartu poole, läbides Laitse (lootsime kartidega sõitma minna), Padise kloostrivaremed, Põltsamaa ja Puurmani mõisad.

Padise klooster

Põltsamaa mõis

Puurmani mõis

Jaanipäev täis kultuuri, reisimist ja väärt aega elukaaslasega-mida veel elult tahta?

25

Sain juuni alguses 25-aastaseks. Pean tunnistama, et mingit erilist tunnet ei olnud, pigem kaasnesid juubeliga kohustused. Sellist aastaarvu ei saa niisama kodus vaikselt pidada, vaid tuleb ikka sugulased kokku kutsuda ja midagi korraldada. Kuna ma olin enda sünnipäeva nädalavahetusel tööl, pidasin peo nädal aega varem. Kogu sünipäev kestiski umbes nädal aega!
 Läksime 7-kesi lauluväljaku juurde disc golfi mängima. Kuna eelnevatel päevadel oli sadanud, siis said nii mõnegi jalanõud märjaks. Kuid üldiselt sai isegi kleidiga mängida ja ka veidi vanemad külalised said mänguga kenasti hakkama. Ühe korra kukkus ketas tiiki, mistõttu tuli ketta kinnimaksmise vältimiseks puuroikaga vesi läbi kombata. Lõpuks saime plastmasstaldriku kätte ja saime edasi visata. Võitsid muidugi meesterahvad.
Edasi jätkus pidu kodulähedases aasiapärases restoranis Vaga Mama. Viis külalist tuli juurde ehk lõpuks olime 12-kesi. Meile eraldati veidi privaatsem laud akna all ja kuigi algselt ei olnud minu nädalaid varem kokkupandud menüü teenindajateni jõudnud, lahenes kõik lõpuks. Valikus oli erinead lihad, krevetid, salatid, naanid ja alkoholivaba šampus. Jäin kõigega väga rahule.

Hiljem läksime elukaaslase vanemate ja minu täditütrega pinksi mängima. 

Järgmisel päeval läksin Rattaralli 65-kilomeetrisele distantsile võistlema. 

Õigel päeval ehk 4ndal juunil läksime sõbrannadega kohviutetuurile, sõime Tokyo sushis terve suure kandikutäie jaapanlaste põhitoitu. Magustoitu jätkasime kookide mekas Werneris.

Tööl tähistasin enda sünnipäeva laupäeval ehk kaks päeva hiljem. Viisin Pagaripoiste metsmarja-martsipanikringli, mis oli tõeliselt hea, ja erinevaid puuvilju. Sain väga armsa vanainimesi kujutava kaardi, trühvlid ja kino kinkekaardi, mille realiseerisin "Supilinna salaseltsi" vaadates.

Sünnipäev töö juures

Väike sünnipäeva selfie

Jaanipäeval kasutasin ära elukaaslase kingitud kiirendusautoga sõidu kinkekaardi. Paduvihma ja vormelitega ühel rajal sõitmise kogemus andis hea ühe hea kogemuse juurde. Paras adrenaliinilaks oli gaasipedaali täiesti põhja vajutamine ja mootori lõvilõrina kuulmine. 

Audru ringrajal

Paar päeva tagasi käisin tänu Dorpat spaa kinkekaardile esimest korda elus pediküüris. Minu jalgu poputati, masseeriti, lihviti, viiliti ja tehti veel sada imet-tunne oli nagu printsessil. 

Aitäh kõigile, kes mind sünnipäeval meeles pidasid!

Roheliste rattaretk 2015

... toimus see aasta Haanja kõrgustikul. Suhtusime sellisesse katsumusse juba ette kerge kartusega, kuid tegelikkuses oli ikkagi retk midagi palju enamat. Kui esimesel aastal läksin matkale üksinda ja järgmisel aastal kolmekesi, siis sel aastal oli meid rekordarv-lausa neli.

Retke alguses Vastseliinas

Algus oli Vastseliinas veidi jahedavõitu pilves ilmaga. Juba peale paariteist kilomeetrit
tundsin, et ei jõua seljas olevat asju täis seljakotti kanda, sest selg hakkas valutama. Jagasin enamiku koti sisust teiste vahel ära ja paar kilomeetrit oli jälle mureta. Iseenesest tuleb jällegi kiita korraldajaid, sest rada oli fantastiline. Lõputud kollased rapsiväljad, pikad metsavaheteed, vaated metsajärvedele ja imeilusad lõunapauside kohad.
Raskeks tegigi matka see, et ma ise ei olnud piisavalt vormis. Sõitsin küll eelnevalt umbes 50 kilomeetrit pigem tasasel maal, kuid sellest ei piisanud. Kontoritööd tehes on ikkagi vaja ka lihastreeningut teha, et retke nautida, mitte piinelda.
I päev Vastseliina-Suur Munamägi-Rõuge
Esimene päev läbisime umbes 53 kilomeetrit pidevaid tõuse täis tee. Kohajuttudeks peatusime Küti Mäeveski, Suure Munamäe ja Rõuge jaanalinnukasvanduse juures. Mäeveski kohajutust jäi meelde, kuidas nõukogude ajal kinkisid veskiomanikud oma varad riigile, et vältida Siberisse saatmist. Erandiks oli üks lesk oma pojaga, kes arvasid, et neid ikka Siberisse ei saadeta. Nad eksisid.
Suure Munamäe juures rääkis minu endine õppejõud Taavi Pae tänapäevastest kaartide koostamise vahenditest võrreldes kunagistega. Kas teie teadsite, et Suure Munamäe tegelik kõrgus on 317 meetrit?
Laagripaigaks oli Ööbikuoru, kus asusid müstilised vesioinad ehk pumbad, mis juhtisid vee orust üles mäele. Majade vahel suure võrkaia taga olid jaanalinnud, kes hoidsid end inimeste kartuses kõige kaugemasse nurka.
Öösel oli nii külm, et hommikul olid telgid jääs. Ma ei saanud isegi magama jääda, sest jalad külmetasid. Märkasime ka, et täispuhutava madratsiga oli külmem kui korraliku termomadratsiga. Järgmine aasta peab kindlasti korralikud täisvillast sokid kaasa võtma.
II päev Rõuge-Sänna-Krabi-Ruusmäe
Teisel päeval olime sunnitud vihmakeepide ja kinnastega sõitma, sest ilm meenutas vägagi sügist. Tark oleks olnud termos kaasa võtta, et hommikulauas teetünnidest sooja jooki kaasa võtta.
Esimene peatuspaik oli Hinni kanjon, mis tekkis peale jääaja sulamist. Kunagi Suure Kanjoni laadne loodusmoodustis kattus erinevate setetega ning alles jäi umbes 15-20 meetri sügavune org.

Hinni kanjon

Järgmine peatus oli Sänna kultuurimõis, hipiliku õhkkonnaga ökokool, mis jättis väga hea mulje. Erinevalt klassikalistest hipidest oskasid kohalikud rattaretkest kasu teenida. Müüdi kohapeal tehtud smuutisid, šokolaade ja muud nipet-näpet. Mahejooki pandi kõrvenõgeseid, naati, sellerit, nurmenukku, banaani ja pirne. Roheline vitamiinipomm andis tõesti energiat juurde. Mõis ise oli täis vaipu ja patju, et õpilased saaksid budismiteemalisi raamatuid lugeda. 

Sänna kultuurimõisa rattakoda

Umbes 72 kilomeetrise rajaosa sisse jäi ka Läti väisamine. Umbes 7-8 kilomeetrit peale piirijoont kõrgus tee kõrval Korneti ehk Drusku mägi, kust avanes imeline vaade Lõuna-Eestile, muu hulgas nägi ka munamäge. 

Kuigi teiseks päevaks oli keha juba rattasõiduga harjunud, võttis teine päev ikka üsna läbi. Ei tahtnud enam ühtegi mäge või tõusu näha. 

Peale õhtusööki oli keha juba piisavalt puhanud, nii et läti kuumaverelise trummibändi Ans Auli esinemise ajal sai kondid ilusti lahti hüpata. :)

III päev Ruusmäe-Nopri talu-Vastseliina

Eredaimaks mälestuseks oli Nopri talu, juba eemalt vaadates paistsid massiivsed farmihooned ja suured põllud. Kahes suures laudas olid armsad rahumeelsed lehmad, kes lubasid ennast ka paitada. 

Nopri talu

Kohapeal oli tõeline toidulaat, pakuti nii isetehtud jäätist, pitsat, suitsuvorsti, jogurteid, seepe jne. Meie lemmikuks oli Nopri kohuke šokolaadilaastudega.

Üks viimaseid tõuse enne lõppu oli Meremäe juures. 

Ja finišis Vastseliinas teatati, et järgmine aasta toimub Roheliste rattaretk Põltsamaal. Järgmis korrani!

Paar nippi, mida tasub rattaetkele kaasa võtta:

• soojad villased sokid
• talvemüts
• termos
• õllesigarid, mis on ideaalseks kõhutäiteks
• saapad õhtul kastemärjas laagris liikumiseks

Amsterdami reis

Nii uskumatu, kui see ka pole, siis on täna, kaks kuud peale reisi, esimene vaba päev, kui väljas on sombune ilm ja kusagile ei pea tõttama. Niisiis mõtlesin, et võtan lühidalt kokku Amsterdami reisi märtsi lõpus (20.-23. 03.15).
Bussisõit Riiga
Planeerisime kõik ise, alates bussipiletitest kuni ööbimiskohani. Esmalt sõitsimegi Ecolinesi bussiga Tartust Riiga. Pilet maksis ainult 7 eurot ja sõit võttis aega umbes 4 tundi. Teadupärast ongi ainult kaks bussifirmat, mis Tartust lõunanaabrite pealinna sõidavad: Ecolines ja LuxExpress. Viimases on küll iga istme küljes ekraanid ja tasuta kohv, kuid sõiduaeg on 5 tundi!! Seega eelistan iga kell kiiremat varianti.
Riia
Saabusime Riia bussijaama kell 10.30 ja lennuk läks alles 17.45. Ehk siis meil oli metsikult palju vaba aega. Otsustasime just bussijaamas ja mitte lennujaamas maha minna, sest olgem ausad, lennujaamas passimine on kõige mõttetum üldse. Seega läksime vanalinna jalutama. Vaatasime kirikuid, käisime poodides ja maandusime ühte sushirestorani kesklinnas. Hoone oli vanemapoolne, sees oli esile toodud vanu punaseid telliskiviseinu. Mööbel tundus olevat Ikeast, mis on siinkohal mõeldud komplimendina. Mina võtsin kookosesupi, põhiroaks tellisime kaks komplekti makisid ja ka merevetikaid. Kuna makidele oli pakkumine kaks ühe hinnaga, siis läks meil kokku 20 eurot.
Peagi oligi aeg sammud lennujaama poole seada. Otsisime lähima Läti versiooni R-kioskist ja ostsime kaks bussipiletit. Need läksid maksma umbes 2 eurot. Kohe bussijaama lähedalt läks buss number 22 lidosta-le ehk lennujaama. Bussisõit kestis umbes 30 minutit, mille jooksul tutvusime ühe vanema lätlasesega ja nägime Riiat veidi teisest küljest.
Eindhovenist Amsterdami
Jõudsime Hollandisse Eindhoveni lennujaama 7-8 paiku õhtul. Kiirustasime otsima bussipeatust, kust Amsterdami buss väljub. Vaatasime, et paarkümmend inimest ootavad ühe bussipeatuse juures ja küsisime nende käest. Kahjuks läksid nad rongijaama, et siis rongiga Amsterdami sõita. Tagantjärgi teame, et buss väljus bussipeatuse tagant parkimisplatsilt. Ühtegi silti seal ei ole, nii et peabki ise teadma või kelleltki küsima. Bussisõit ise oli sama kallis nagu ühe otsa lennupilet Amsterdami ehk umbes 35 eurot. Teel imetlesime Hollandi imelisi kiirteid, ei ühtki teeauku ja laiad rajad.
Ööbimiskoht
Jõudnud Amsterdami, jalutasime kaardi peal järge ajades hosteli poole. Valisin ööbimiseks laeva Vita Nova, mis asus üsna kesklinna lähedal, Nemo teaduskeskuse kõrval. Meie kajut asus alumisel tekil keskel. Kui esimest korda kajutisse astusime, ei osanud väsimusest ja üllatusest midagi arvata. Ruum oli umbes sama suur kui hruštšovka köök, aga madalam. Voodid olid paigutatud L-kujuliselt osalt üle üksteise. Minikajutisse oli veel mahutatud kraanikauss peegliga ja mitu seina sisse ehitatud kappi. Ühest neist leidsime kaks gaasimaski.? Kui pea oli veidi puhanum, saime aru, et tegelikult on see üks lahedamaid hostele, kus oleme olnud. Tuba oli soe, uni oli magus ja ka ülatekil pakutud magustoit maitses hästi. Etteruttavalt võin öelda, et peale koju jõudmist kõikus mul maapind veel paar päeva. Kaasa ei tundnud midagi taolist.
Ööbimine kolmeks ööks kahele läks maksma 194 eurot, sisaldades nii hommikusööke kui ka linnamaksu.
Vaatamisväärsused
Kohe esimesel päeval peale kohalejõudmist külastasime raamatukogu, mis asub Nemo läheduses. Ülemiselt korruselt avanes imeline vaade linnale. Ka raamatukogu ise on vaatamisväärsus oma skandinavistliku stiili ja põneva laste osakonnaga.
Edasi kõndisime mööda raudteejaamast, mis on küll kõige suurem, mida ma eales näinud olen. Põhimõtteliselt oli jaamahoone sama suur nagu kaks Tartu ülikooli. Vanemas osas oli kõrge võlvlagi veidi tuhmunud mosaiigiga.
Edasi suundusime vanalinna, mis oli täis sisserännanute poode, kus müüdi enam-vähem samu asju: kanepiteemalised pulgakommid, särgid, kotid, magnetid, piibud jne jne. Kanepisuitsu oli tunda pea kõikjal. Eks Amsterdami külastataksegi tema kanepit lubava korra pärast. Külastasime ka ise ühte coffee-shopi. Ukse avades lendas poest välja suitsupahvakas justkui valge kummitus. Müüja ise oli vidukil silmadega ja elu-on-tšill-olekuga. Kaasa ostis ühe segusuitsu ja mina ühe kanepikoogi. Ütleme nii, et kumbki meist ei näinud nn. rohelisi mehikesi. Küll aga oli mu 7-eurone koogike üks parimaid šokolaadikooke, mida ma olen saanud. Kanepikondiiter ei olnud šokolaadiga koonerdanud ja sekka võis tunda ka maasikatükkide maitset-suussulav hõrgutis.
Lisaks kanepilõhnale oli tunda vahvli ja Nussa lõhna. Tegemist on hollandi maiustusega, vahvlid kas Nussa või marjamoosi ja tuhksuhkruga. Proovisime kahepeale ühe vahvli ja see oli tõesti nii hea nagu see lõhn, mis meid seda sööma meelitas.
Dam-kui juba vanalinna minna, siis on võimatu mööda minna linna keskväljakust ehk Damist.
Begijnhof-keskajast pärit õu, mis asutati kloostrist lahku löönud nunnade poolt. Õu asub Squi väljaku juures. Tänavalt paistab suur puidust uks, mille avamisel avanebki ilus roheline aiake kitsaste majadega.
Vondelpark
Linna suurim park, kus näeb kohalikke mõnusalt aega veetmas. Kuigi park asub veidi kesklinnast eemal, jäävad tee peale nt Van Goghi muuseum ja palju väikseid kohvikuid, kus linlased armastavad välialal kerget einet süüa.
Kanalil sõit
Amsterdam on kuulus oma kanalite poolest, niisiis läksime ka nende peale sõitma. Sõit kestis umbes poolteist tundi, mille jooksul nägime Anne Franki muuseumit, erinevaid sildu, elamuid vee peal, riigipeade maju jne. Sõit maksis ühele 16 eurot.
The Amsterdam Dungeons ehk Amsterdami vangikoopad
...oli üks lahedamaid muuseume, kus ma olen käinud. Õigem oleks isegi öelda, et tegu oli muuseum-teatriga. Nimelt oli ühes välimuselt tavalised Hollandi kokkupressitud puumajakeses viis eraldi tuba. Igas etendati üht osa Amsterdami ajaloost: nõidade põletamine, tugevam jääb ellu elu laevareisidel, kohtumõistmine, piinamine ja lahkamine. Näitlejad olid keskaegsetes riietes ja olid oma rolli täielikult sisse elanud. Kaasa aitasid ka eriefektid, näiteks tulede ärakustutamine ja toolide raputamine või kellegi tampimine seina pihta. Ühesõnaga, pikk järjekord kipub näitama, et tegu on hea asjaga. Pilet maksis ühele 18 eurot.
Punaste laternate tänav
Jah, käisime tänaval, kus töötavad prostituudid. Kõige huvitavam oli see, et ühe sellise asutuse ees olid toiduliuad, kust siis kliendid ostsid papptaldrikule liha ja läksid paljast nahka vaatama.
Üldiselt ei tekitanud prostituudi nägemine vaateaknal päris neid tundeid, mida teenuse pakkujad oleksid tahtnud. Kuid iseenesest on see üks vanimaid ameteid ja selle seadustamisest peaksid ka teised riigid eeskuju võtma.
Söök
Üldiselt on hinnad nagu meil kesklinnas, nt suurem pitsa ja kaks jooki maksid kokku 11 eurot. Kui oleks viitsinud veidi rohkem otsida, oleks kindlasti ka odavamaid kohti leidnud.
Ilm
Märtsi lõpus oli ilm üsna kehv. Sooja oli umbes 5 kraadi, puhus jäine tuul, kohati sadas isegi kerget vihma ning kogu aeg oli külm olla! Ehk siis loo moraal on, et Amsterdami minnes tuleb panna riidesse nagu oleks talv!
Wizzair
Kirjutan teistele hoiatuseks, et Wizzair on käsipagasi mõõtmete suhtes VÄGA JÄIK. Nimelt olen ma end punase kohvriga üle kümne aasta erinevate lennufirmadega sõitnud ja kunagi ei ole probleemi olnud. Nüüd aga olin sunnitud maksma 40 eurot, sest mu kohver oli liiga suur. Võrdluseks tooksin, et ühe otsa lennupilet oli ka odavam!
Maksumus
211 € (lennupiletid ja buss) + 77 € (Eindhoven-Amsterdam-Eindhoven) + 184 € (kohapeal)=472 €.

Rahvaspordiürituste kalender

Lisan siia erinevaid jooksu- ja  rattaüritusi, millest tahaksin osa võtta:

Laupäev, 16.mai - 44.jooks ümber Harku järve
Kõigile jõukohane 6,6 km ümber kunagise Läänemere osa
Laupäev, 4.juuli - 34.jooks ümber Pühajärve
Lõuna-Eesti kuppelmaastikul 10,7 km ümber Otepää piirkonna suurima ja kauneima järve
Laupäev, 25.juuli - 2.Suvejooks ümber Saadjärve
Vooremaa teedel 17,5 km laugjaid tõuse ja langusi
Laupäev, 29.august - 43.jooks ümber Ülemiste järve
Vaid üks kord aastas saab joosta või kõndida 14 km ümber tallinlaste joogiveeallika

10 täiesti tasuta vaatamisväärsust Amsterdamis

Kopeerisin info siit lehelt http://reisijuht.delfi.ee/news/news/tasuta-lounad-on-olemas-kumme-ilma-rahata-voimalust-amsterdamiga-tutvumiseks?id=66937140:

1. Begijnhof

Squi väljakult avaneva raske puitukse taha on end peitnud maagiline Begijnhofi siseõu, mis on siin olnud juba keskajast. Siin saad endasse ahmida Amsterdami ajalugu ja kultuuri, kuid peaasi, et liiga lärmakaks ei muutuks - tegemist on ikkagi privaatse kohaga.

2. Stadsarchief

Ideaalne paik tõelisele ajaloohuvilisele. Stadsarchief ehk linnaarhiiv tutvustab külastajatele Amsterdami ajalugu läbi mitmete näituste. Sissepääs esimesele korrusele on tasuta, mujal olevad näitused aga on tasulised. Kuid ka arhiivihoone ise on vaatamist väärt.

3. Blijburg

Kuigi Amsterdam ei laiu otseselt mererannas, on hollandlastel ikkagi õnnestunud linnasüdamesse liivarand rajada. Blijburg asub IJburgi kunstsaarel ning lisaks ujumisele ja päevitamisele võib osaleda ka lahedatel rannapidudel.

Blijburg. FOTO: Likealocalguide.com

4. Openbare Bibliotheek Amsterdam

OBA ehk Amsterdami avalik raamatukogu pakub midagi enamat, kui lihtsalt raamatukogu. Viimaselt korruselt avanevad kenad vaated kogu linnale, lisaks saab siin mõnikord ka klaverimuusikat nautida.

5. EYE – Hollandi Filmiinstituut

EYE ehk Hollandi Filmiinstituut pakub külastamiseks nelja kino, filmilaborit, 1200-ruutmeetrist näitusepinda ning Hollandi suurimat filmikogu. Kuigi vaid alumine korrus püsinäitusega on tasuta, tasub vaadata kogu hoonet kui üht moodsa arhitektuuri kunstiteost.

Hollandi Filmiinstituut. FOTO: Likealocalguide.com

6. Vondelpark

Otse Amsterdami südamest leitav Vondelpark pakub kiiret põgenemisvõimalust linnakärast ja tänavasaginast. Pargis kohtab rahvast päikest võtmas, palli mängimas või lihtsalt puhkamas.

Vondelpark. FOTO: Likealocalguide.com

7. Amsterdamse Bos

Amsterdamse Bos ehk Amsterdami mets on veel üks hollandlaste linna keskele rajatud tehismaastik. Mets on selle kohta siiski palju öeldud - tegemist on piirkonnaga, kust leiab väikesed tiigikesed, sörkimis- ning rattarajad ja jõekese.

Amsterdamse Bos. FOTO: Likealocalguide.com

8. Amsterdami pühapäevaturg

Igal pühapäeval peetakse kuskil Amsterdamis pühapäevaturgu. Asukoht muutub pidevalt. Lisaks tasuta söögi- ja joogimaitsmistele leiab turult alati ka huvitavaid suveniire.

9. Noord

Noord asub tegelikult Amsterdami naabruses, kust leiab palju põnevaid kohti, mida avastada. Nieuwendammerdijk ja Schellingwouderdijk on näiteks tänavad, mis ehitati kunagi kui tammid - olen üsna kindel, et enamus inimestest pole midagi sellist kunagi näinud. Hea on veel see, et Noordi saab sõita praamiga täiesti tasuta.

Noord. FOTO: Likealocalguide.com

10. Oosterpark

India kogukonna naabruses ja kohe tänavanurgal asuva idamaise kvartaliga näitab Oosterpark hästi Amsterdami tõeliselt multikultuurilist palet. Lisaks huvitavale segule erinevatest inimestest leiab siit ka kuulsa skulptuuri "De Schreeuw" ehk "Karje", mis püstitati Theo Van Goghi auks.

Tartust Riia lennujaama

Juba kolme päeva pärast on Amsterdami minek! Toon siinkohal ära juhised, kuidas jõuda Tartust Riia lennujaama, sest just sealt pakutaks tihtipeale kõige odavamaid reise.
Tuleb välja, et Riiga jõudmine on tõeline kunst. Buss läheb kaks korda päevas, kas kell 6 hommikul või kell 17 õhtul.
Sõbranna soovitas minna rongiga. Väike uudistamine Elroni kodulehel andis info, et Valgast edasi Läti poolel on teetööd ja asendusbuss sõidab ühel osal teest. See-eest buss väljub Valkast 7 minutit enne seda, kui Valga rong jõuab kohale. Meilivahetus Elroni esindajaga tõestas sama asja. Ainult nädalavahetusel pidavat üks sõiduvahend teise ära ootama. Ajuvaba! Kuna töötan ise Rootsi ühistranspordi infotelefonil, siis on selline katkestus rongiliikluses lausa karjuv ülekohus.
Ehk siis tuleb rongi asemel buss valida ja ennast keset ööd üles ajada, et siis umbes 6 tundi Riias jõlkuda. Kopeerin siia õpetuse, kuidas Riia kesklinnast lennujaama saada, sõit peaks pool tundi võtma.

Bus No.22, which leaves from Abrenes Street, has direct services between the airport and the city centre.

You will get out straight at the terminal on the 2nd level. To get on the bus at the airport look for bus stop located opposite the terminal behind the car park P1.

Frequency 10 - 30 minutes, journey time to city centre about 30 minutes.

• A ticket for an unlimited number of trips is valid 24 hours from its first usage costs 5.00EUR.
• A regular ticket for one trip can be bought from the bus driver 2.00 EUR, but if you buy it before commencing your trip at the airport services and tourism information bureau "Welcome to Riga", a regular one-way ticket will cost you only (1.15 EUR).
  Additional information on bus lines and schedules at www.rigassatiksme.lv. Toll-free information: (+371) 8 000 19 19(+371) 8 000 19 19.  Eelnev link on täis lätikeelseid bussigraafikuid, sekka mõni üksik ingliskeelne termin. Ehk siis oluline on teada, et lennujaam on läti keeles lidosta või gaisa osta. Buss väljub ka rongijaamast.

Mini bus route Nr.241

• Fare per one trip - Esplanāde - Zolitūde (bus stop "Priedaines iela" is place, where fare changes) 1  EUR, Priedaines iela - Riga Airport..
• Tickets available in the shuttle bus from the bus driver.

Additional information on mini bus line and schedule available at www.rdsd.lv. See buss läheb kesklinnast veidi kaugemalt ehk on vaja ka jalutada. Peatuse nimi on Esplanada ja see asub samanimelise suure pargi juures. Põhimõtteliselt tuleb jääda samale poole jõge, kus on bussijaam ja diagonaalis selle pargi suunas kõndida.