56.-47. päev, kukkumine ja haigestumine

15.12.17

Raseduse viimases etapis muutub suhtumine enda kehasse, kuna kõht on üpriski suureks õhupalliks  paisunud, siis on raskem liikuda, nt jalutada varasemas tempos ja kummarduda, et paelu siduda või pediküüri teha. Arvestama peab teistsuguste gabariitidega, kõnnin nii mõnigi kord kas tooli äärele või lillele otsa, sest ei taju, et mu kõht tõesti nii suur on.
Lisaks on kõht mõnest kohast eriti pingul, nt tunnen juba nädal aega valu paremal pool alumiste roiete all. Naistearsti sõnul on laps ruumipuuduses pressitud sapipõie peale, mis seda ebamugavust tekitab.
See kõik paneb end tundma hapra ja ettevaatlikuna, et tagada lapsele turvaline ja rahulik kasvukeskkond.
Seda masendavam on olla rase talvisel ajal, kui maas ei ole mitte kohev ja paks lumi, vaid mingi jääkirme ja sulanud lume jäänused. Lisaks muidugi liiguvad ringi kõikvõimalikud haigused, mis nõrgenenud immuunsüsteemi tõttu "kenasti" külge jäävad.

Niisiis juhtuski, et olin Eedeni parklas autoukse kõrvale jõudnud, otsisin parasjagu autovõtit, kui kukkusin põlvili maha. Karjatasin isegi, sest ei saanud täpselt aru, mis toimub. Maas oli näha ainult must asfalt, ei mingit jälgegi jääst. Õnneks ei kukkunud ma kõhuli ja sain kõigest säärele paar sinikat. Mõned päevad hiljem läksin Koduekstrasse ja ostsin kohe kaks paari jäätaldu, teised sõbrannale, kes kannab beebit kandelinas ja ei ole ka kukkumise mõttest väga vaimustuses.
Kuigi palja asfalti peal käies teevad tallad kraks ja kraks häält, ei häiri mind see, sest võin rahuliku südamega, kartmata kukkumist, väljas jalutada.

Nagu eelmisest sündmusest ei oleks piisavalt ära ehmatanud, jäin eelmisel reedel haigeks. Just sellele nädalavahetusele oli planeeritud kaks jõulupidu ja katsikud. Valmistusin enim firma jõulupeoks, sest see pidi olema viimane pidu enne dekreeti minekut. Laenutasin kostüümilaenutusest pildil nähtud kleidi, ostsin sobivad kõrvarõngad jne. Ürituse toimumise päeval kiirustasin juuksuri juurde, et peen kinnipandud soeng teha. Peale seda läksin korraks lähedaloleva pangaautomaadi juurde, et raha välja võtta, seda siis mütsi ja sallita, kui sain külma. Vaevu tund aega hiljem töö juures olles tundsin, et jalad külmetavad ja hästi nõrk on olla. Kartsin isegi, et minestan ära, sest polnud varem rasedana sellist jõuetust tundnud. Peagi algasid külmavärinad, mis läksid aina hullemaks ja kraadiklaas näitas palavikku veidi alla 38 kraadi.
Õnneks oli mu elukaaslane just sel päeval vaba ja tuli mulle tööle vastu. Tema reaktsioon oli välkkiire ja põhjendatud murest oma raseda naise pärast. Ta helistas kiirabisse ja seejärel perearsti nõuandlasse, kus soovitati ikkagi EMO-s ära käia. Jõudnud sinna, olid värinad üle läinud, aga tundsin, et palavik tõuseb aina. Olin mures lapse pärast ja muidugi pettunud, et jõulupeole ei saanud minna.
Naistenõuandla valvearst kuulas lapse südame üle, see lõi tugevalt, ja soovitas puhata ning vajadusel paratsetamooli võtta. Sain teada ka huvitava fakti, et alates 30ndast nädalast ei saa rasedad enam haiguslehel jääda, vaid peavad sel juhul varem dekreeti jääma.
Õnneks läks haigus sama kiiresti nagu ta tuli ehk juba pühapäeval tundsin ennast hästi. Kindluse mõttes töötasin küll esmaspäeva ja teisipäeva kodukontorist.
Õppetund võiks olla, et tuleb hakata kohe jäätaldu kandma, riietuda ALATI soojalt ja teha ära gripisüst.

63.-57. päev, mida ma ootan?

1. Mitte niivõrd sünnitust, kui et saaksin kõhu raskusest lahti. Mu selg annab mulle igal hommikul ärgates ja õhtul diivanile lamama minnes märku, et tal on raske. Lisaks on  saapapaelte sidumine aina raskem, sest väike pall on ees.
2. Dekreeti jäämist, sest ebastabiilsed lõuna- ja pausiajad ei ole nii hilises rasedusstaadiumis päris normaalsed.
Ausalt öeldes ei viitsi ma tegeleda pidevate probleemidega, mis iga päev ette tulevad, vaid tahaksin lihtsalt rahulikult pooleliolevate asjadega tegeleda, vältimaks lisatööd kolleegidele.
Ootan seda, et saaksin rasedust nautida, nii palju kui see võimalik on. Jalutada päevavalges, käia kohvikutes ja osta lastekraami. See pole aga võimalik enamik ärkveloleku ajast tööl käies.
3. Lasteasjade ostlemist, kuigi poleks arvanud, et ma seda ütlen. Olen endaga vaeva näinud, et vältida üleliigsete asjade ostmist ning loobuda kogunenud tränast. Kuid laps vajab vähem kui kahe kuu pärast riideid, mähkmeid, turvahälli ja muud varustust. Ning ma ootan puhkusele jäämist, et kõik see vajalik osta. Sest need asjad on ju minu lapsele, keda ma pikisilmi ootan.

Tabav silt Tartu loodusmajast, mida võiks näidata neile, kes rasedate kõhte omavoliliselt silitavad.

75.-64. päev, seljavalud ja muu

Viimasest postiusest on möödas 12 päeva ehk eesmärk iga päev üks postitus teha ei tundu väga hästi õnnestuvat. Osalt võib see olla tingitud tööst arvutiga, mistõttu ei tahagi koju tulles arvutit avada. Mobiili kaudu on iseenesest mugav Bloggerisse kirjutada, kuid pildid ei taha väga hästi tekstiga ühilduda, seega pean pärast arvutis ikkagi järeltöötlust tegema. Seega sean uueks eesmärgiks dokumenteerida raseduse kulgu kord nädalas.

Nende 12 päeva jooksul ehk peale Egiptusest tagasitulekut olen kogenud kolme tunnet, millest lähemalt räägiksin.

23.11.17

Esiteks seljavalud

Õnneks pääsesin hommikusest iiveldusest, kuid sama hästi ei läinud mul raseduse ajal levinud seljavaludega. Arusaadav, et selg streigib, kui iga päev kõhul kotitäit kive kannad. Kindlasti aitab siinkohal seljalihaste treenimine ja seda juba enne rasedust. Ma ei saa öelda, et oleksin seljale erilist rõhku pannud, tegeledes põhiliselt jooksmisega. Minu puhul on veidi eriline ka see, et mul esines seljavalusid ka enne rasedust. Põhiliselt siis alaseljas, tõenäoliselt tingituna viltusest selgroost, valest tööasendist, jooksmisest kõval pinnasel jne jne.

See on minu jaoks talutav, et õhtuks selg ära väsib ja saan erinevate venitusharjutustega valu leevendada. Küll aga tundsin ühel hommikul ärgates, et selg valutab hoopis valest kohast, abaluude vahelt. Mõtlesin siis esimese hooga, et äkki padi on liiga kõrge. Võtsin kõige õhema diivanipadja, aga ei mingit erinevust. Üks öö vähkresin ja magasin üldse halvasti töömõtete tõttu ning vahetasin pidevalt asendit. Hommikul ei olnudki "vana hea" ülaseljavalu platsis. Niisiis praeguse teooria järgi on põhjuseks pikaaegne ühes asendis magamine.

25.11.17

Teiseks seedimine

Ma ei ole selle nähtuse kohta täpsemalt uurinud, seega saan probleemi ainult kirjeldada. Nimelt on mul vahepeal peale söömist tunne, justkui maomahlad tahaksid üles tulla. Justkui oleksin midagi hästi happelist söönud ja keha ei suuda seda ära seedida. Üritan siis rohkelt vett juua, et seda tunnet kurgust ära saada, kuid see on vaid ajutine lahendus. Põhjuseks võib olla nii toidu kogus, koostis, söömiskellaaeg jne. 

Täna sõin Rootsi lauas ja ikka mitu käiku head ja paremat. Ootasin, millal see rõve tunne jälle kurku tuleb, kuid seekord oli kõik ok. Küll aga sõin ema juures tüki isetehtud kooki ja mandariini ning veidi hiljem tundsin jällegi maomahlade liikumist ülespoole. Pean oma toitumist põhjalikumalt jälgima, et põhjusele jälile jõuda.

Kolmandaks rasedate massaaž

Käisin tavalises osalises massaažis, kus massöör mainis, et on olemas ka eraldi rasedatele mõeldud lauad, kus ongi keskel kõhu jaoks auk. Minul seda privileegi ei olnud, seega pidin laua ääres istuma kuni minu ülakeha muditi. Üldiselt on igasugune massaaž hea ja lõõgastav, kuid sellises asendis võnkuda ja tunda omaenda pea raskust, ei ole just päris see massaaž, millega ma harjunud olen. 

Huvitav oli ka see, et massööri sõnul ei tohiks esimeses ja kolmandas trisemestris sellistes hooldustes käia, sest see paneb veresooned liialt aktiivselt tööle. Võin ausalt tunnistada, et minu ja beebiga on kõik korras ja pean seda juttu veidi ülepingutatuks.

78.-76. päev, kaal

Iga rasedus on erinev, kuid umbes 60-kilone naine võtab rasedusega juurde umbes 11-16 kg, siin üks kalkulaator https://www.babycentre.co.uk/t1012831/pregnancy-weight-gain-estimator. Kindlasti olete kuulnud lugusid neist, kes kosusid lausa 20 kilo võrra.

Veel kaks nädalat tagasi sain öelda, et lapsega on juurde tulnud vaevu 2 kilo. Ja seda siis 6 kuuga. Täna Auras käies on lisakaalu juba 4,5 kg ja rasedus on kestnud 29 nädalat ehk peagi 7 kuud. Isegi kui laps hakkab viimase kahe kuu jooksul rekordkiirusel kasvama, igasugu vedelike kogus suureneb kehas ja ma ise lähen söömisega lolliks, on üsna võimatu, et võtaksin juurde 20 kilo, millega mind hoiatati. 10 kilo on realistlikum.

Kuigi ma ei tea üksikasju, siis ütleksin ikkagi, et osade jaoks on lapseootus vabandus söömisorgiaid pidada, mis tingibki suure lisakaalu, millest pärast muidugi lahti ei saa.

Kindlasti ei tohi end näljutada, vaid süüa umbes 300 kalorit rohkem ja üritada end liigutada ka. See tuleb kasuks lapsele ja endale, et olla energiline ja endaga rahulolev ema ning naine.

Lühidalt purustaksin ka teise valearvamuse: rasedad ei tohi kohvi juua. Tass päevas on täiesti lubatud, mida kinnitas ka TÜ kliinikumi naistenõuandla toitumisnõustaja. Muideks, tema juures saab käia täiesti tasuta konsultatsioonis.

79. päev, kõhu katsumine

Tunnistan, et kui sõbranna postitas paar kuud tagasi artikli sellest, kuidas rasedatele ei meeldi, kui nende kõhtu katsutakse, siis mõtlesin, et ta teeb sääsest elevandi. Mis see siis ära ei ole.
Nüüd aga pean oma sõnu sööma, sest üks naiskolleeg juhtus üks päev tööl minust mööduma ning soovis siis beebikõhtu nähes palju õnne jne. Millisekundi jooksul oli ta käsi järsku mu kõhul ja ta hakkas seda ringjate liigutustega paitama. Esialgu olin nii ehmatanud, et ei osanud midagi teha. Siis tundsin, kui vastik see on. Nagu oleksin koer, keda suvaline mööduja tuleb säilitada. Või kujutage ette mõnda kiilakay meest, keda kolleeg läheb ühel päeval paitama. Mis mõttes?
See on täielik isiklikku tsooni tungimine ja sealjuures ilma luba küsimata. Kas see, et me mõlemad teame, mis tunne on rase olla, tähendab, et tal on nüüd õigus tulla mind katsuma? Et nagu mingi ühine titainstinkt ja ürgne naiste kokkukuuluvustunne, mis sellist tegu õigustavad? Ei, ei ja veelkord ei.

Hoidke käed teiste beebikõhtudest eemal! Kui tahetakse, et te kõhtu katsute, siis sellest antakse teada.

82.-80. päev

Kui lihtne oleks elu, kui kannaks terve rasedusaja islamiusulistele omaseid rõivaid..
Reisimisest tahaksin veel nii palju kommenteerida, et reisikorraldaja ei hoiata teid, et Euroopast väljaspool ei kehti kodumaa ämmaemanda tõend. Niisiis kutsuti mind check-in laua juurest kõrvale lennujaama arsti juurde, kes mõõtis mu vererõhku ja kehatemperatuuri. Kõik oli korras ja protseduur ise kestis 5, maksimum 10 minutit. Pigem ehmatas ära, et selline kontroll üldse vajalik oli. Kartsin, et selle eest peab lisa maksma, kuid õnneks nii ei läinud.

Eelmise ja selle postitusega purustan seega müüdi, et rasedana ei tohiks reisida ja eriti mitte eksootilisematesse riikidesse. Kui teadlikult hoiduda ohtudest ja süüa normaalselt, on kõik korras. Pigem soovitaksin reisimist meie lõputul talvelperioodil, mis algab oktoobris ja lõpeb aprillis.

Olles tagasi Eestis, käisin lapsekandmisgrupi kokkusaamisel. Räägiti erinevatest linadest ja kandmisrakmetest ning rasedusest üldse. Tegemist on Facebooki rühmaga, mille kaudu saab nii erinevaid tarvikuid osta kui ka nõu küsida. Kõige vanem laps, keda linas kanti, oli 2-aastane ja kõige noorem 1,5-kuune.
Suurimaks ohuks on, et linas kandmine hakkab nii meeldima, et lapsekäru, mis sai suure hoolega valitud, jääb lihtsalt seisma.
Lisaks on eraldi lapsekandmisjoped, kus on ees eraldi paneel, kuhu sisse laps käib.
Lapsekandmislina on võimalik kasutada ka raseduse viimastel kuudel, et kõhtu siduda ja sellevõrra vähendada koormust seljale.
Näteks:

 
https://www.on24.ee/laps/turvavarustus/reisile/113656