"Võidab see, kellel on kõige hullem mees"

Tegemist on Piret Krummi ja Katariina Trummi komöödiaetendusega, mille ETV otsustas järgnevatele põlvedele salvestada http://etv.err.ee/v/f8d491b2-3c19-4200-8c61-62f1a67e560a .

Kujutatakse 24-aastast vallalist eestlannat. Läbi käivad nii Eesti mehed, sugulaste ootused, raskused riietuse valimisel ja laste saamine. Naerda sai tõetsi nii mõnedki korrad. Erti meeldis mulle järgnev repliik: "Kompliment on Eesti naise jaoks midagi erakordset. Kui sa saad komplimendi, siis sa lihtsalt kaotad kõnevõime." 

Eelöeldu peab paika ka minu puhul. Näiteks töökaaslane ütleb, et mul on kena kampsun seljas. Muidugi on mul hea meel, aga nagu imelik ka, sest ei tea mida vastata. Nii juhtubki, et tavalise aitäh-i asemel tuleb vastuseks kas ah, allahindlusega/kaltsukast sain selle või veidi paremal juhul, sul ka (kuigi enamik ajast on see ebasiiras).

Teemaks tulid ka eestlaste peod. Naised istuvad ühes ja mehed teises nurgas ning keegi ei tea, mida endaga teha. Naised ootavad meeleheitlikult, et mees vaid nende poole vaataks. Kuid Eesti mees ainult väriseb nurgas, mis on ju iseenesest mõistagi märk sellest, et ma meeldin talle.

Kiideti ka Läti meest, et kuuma kuti leidmiseks ei olegi enam vaja Itaaliasse minna. Piisab Läti külastamisest. No ma ei tea ... 

Paralleeli võib tuua ühe suhtefilmiga "Kaheöösuhe", kus võõras kutt ja tüdruk ütlevalt üksteisele ausalt, mis mõlemale seksi juures meeldib. Näiteks meespool ütles, et lahtiriietumine ei tohiks olla aja peale, vaid pigem sensuaalne show. Naispool põlastas seda, kui mees puhus naisele kõhu peale õhku, tekitades peeretamishäält. Arusaadav, eks ole. 

Piparkoogist Muumioru lugude tegelased

Olen juba lapsest saati suur muumide fänn, niisiis otsustasingi põhitegelased pipakoogitaina abil ellu äratada.

Sniff, Nuuskmõmmik, väike My, Tusklikupreili ehk Piripiiga, muumitroll, muumipapa, muumimamma.

 Esmalt lõikasin vormid tegelased paberist välja.

Seejärel lõikasin tegelased noaga piparkoogitainast välja.

Voilà!

Kuidas valida ujumisprille?

Ujumine on üks mu suuri armastusi. Käisin teismelisena paar aastat ujumistrennis, kus sain ka tehnika enam-vähem paika. Vesi on hea keskkond treenimiseks, sest kukkumis- ja vigastusohte eriti ei ole. Miinuseks on võib-olla see, et näiteks Tartus ei ole väga palju kohti, kus mitte-spordiklubiliige oma lemmiksporti harrastada saaks.
Igal juhul ujumise nautimiseks on peale trikoo olulised ujumisprillid. Minu esimesed prillid pärinesid Zeppelinist, firmaks oli vist Rucanor. Kraapisin oma viimased kroonid kokku ja ostsin 50-kroonised ujumisprillid. Mäletan seda rõõmu päris enda ujumisprillidest! Hoidsin neid päris hästi, loputades prille pärast iga kasutuskorda külma veega. Peale umbes 9 aastat lasid prillid vett sisse ja olid udused. Niisiis tuli aeg uued osta. Läksin suurema sooduka ajal Sportlandi ja kutsusin esimese klienditeenindaja endale appi. Ta õpetas, et kui prillid silmade ette panna, peab tekkima vaakum. Niisiis üritasin mitte vaadata hinda või firmat, vaid lihtsalt sobivust. Umbes 15 paarist jäid enim silma ühed prillid. Speedo naiste fitnessi ujumisprillid. Kohe tekkis tugev vaakum. Lisaks olid need prillid veidi suurema nägemisväljaga ehk kasutuskõlbulikud ka avavees. Peab ütlema, et ei prillide välimus ega hind ei olnud mulle meeltmööda. Kuid usaldades loogikat, et see, mis esimesena silma jäi, on see õige, võtsin need prillid ära. Ning olen täiega rahul! Vett ei tulnud tilkagi sisse ja klaasid ei läinud uduseks. Iga väiksemgi liivatera Aura basseinis oli näha. Võib-olla miinus on see, et lubatud kiire paelade sättimissüsteem on üpriski keeruline käsitseda. Seega on parem juba enne basseini minekut paelad parajaks kohendada.

Kaasale sai jõuludeks ujumisprillid kingitud, lootuses, et ta see innustab teda tihedamini samme ujula poole seadma. Valisin ikka vana hea Speedo, umbes sama mudeli, mis eespool mainitud, aga siis meeste variandi. Speedo Futura Plus erinevuseks on kummipaelade reguleerimisnupu puudumine. Ning ausalt öeldes, kui sa prillid esimest korda paika paned, mis mõte on neid siis veel kruttima hakata. Seega ei hakanud selle nupukese pärast lisaeurosid välja käima. Kahjuks on elukaaslase tagasiside pigem negatiivne, nimelt lasevad prillid vett läbi. See on nii just krooli ujudes, mis on veidi kiirem kui konn. Niisiis vahepeal oleme teinud vahetust, tema kannab minu nn. naistele mõeldud prille ja mina tema omi. Ning ma ei tea, kas teisel poolel on naiselik nägu, aga minu prillid sobivad talle paremini kui ta enda omad ehk nn. meeste omad. Mina jällegi ei pannud tähele, et tema Speedod oleks tilkagi vett läbi lasknud. hk siis järeldus on, iga inimese nägu on erinev ning pakendite sooline eristamine on mõttetu. 

Vallutame Euroopat

Esitasin hiljuti puhkuseavalduse märtsikuu kolmandaks nädalaks. Miks? Märts on teadupärast selline lögane ei talve- ega suvekuu. Väljas on üsna külm ja pime. Pea on täis plaane suveks, uusi viise, kuidas vormi saada jne.
Kuid vahepeal on hea mustrit murda ja teha midagi teistsugust. Niisiis on mul praegu väikene salasoov minna Pariisi. Miks just Pariisi? Sest Eiffeli torn on arhitektuuriline ime, "Da Vinci koodi" peategelased panid ka mind tahtma Louvre´i salakäikudes sekeldada. Sest prantsuse keel on nii ilus ja prantslased on nii ilusad. Töökaaslase tuttav käis ihuüksi Pariisis, sest ta tahtis sinna alati minna ja ei lasknud ennast heidutada reisikaaslaste puudumisest.
 Kasutangi seda postitust erinevate reisikohaste märkuste tegemiseks.
Lennupiletid
Esmalt uurisin Tallinnast Pariisi ja sain parimaks pakkumiseks Estonian Airi edasi-tagasi lennu ümberistumisega Riias ning hinnaga 208 €.
Edasi mõtlesin, et sama hästi võin ju ise bussiga Riiga sõita ja sealt lennukile minna. Air Balticu reis algusega 7:30 Riiast (!!!) ja mõistliku tagasisõidu ajaga maksab 157 €. Ehk hinnavõit umbes 58 €.
Huvi pärast vaatasin sama reisi alguspunktiga Helsingist. Tulemuseks sain marsruudi Helsingi-Stockholm-Pariis ja tagasisõidul Pariis-Kopenhaagen-Helsingi ehk tunne Euroopat reis. Hind on peaaegu sama, mis Riiast alustades, ehk 167 €.
Umbes kuu aega hiljem nägin reklaami Air Balticu imeodavatest lennupiletitest. Huvitav-huvitav, aga soodustus oli lausa nii suur, et edasi-tagasi piletite eest peab välja käima 180 €. Mis siis, et vaid veidi aega tagasi oli täishind odavam. Njaa.
Ühistransport
http://www.priceoftravel.com/8/france/paris-prices
Eelneva lehekülje kohaselt maksab ühepäevane metroopilet 8 dollarit. Sõit lennujaamast linna tühjendab rahakotti 11,88 taala võrra.
Vaatamisväärsused
Eiffeli torn kuni 24-aastastele 16,88 dollarit
Louvre 13,75 $
Versailles´loss 22,50 $
Pariisi katakombid 10 $
Sõit kahekodses ekskursioonibussis 38,75 $.
Toit 
Soovitatakse otsida päevapakkumisi ehk plat du jour´e.
Hommikusöök 2,5 $-6,25 $
Lõunasöök 6,25 $-12,5 $
Õhtusöök 10 $-20 $
VÕI SIIS SUVA SEE SÖÖK, LAS VEIN VOOLAKU pudel odavat veini 2,5 $-12 $.

Avastasin hiljuti uue lehekülje reisidiilid.ee, kus pakutakse erinevaid sooduspakkumisega reise. Seal oli näiteks advendipakkumine AirBalticu lendudele. Muidugi otsisin välja Pariisi edasi-tagasi sõidu maksumuse, mis oli üllatus-üllatus 158 € ehk täpselt sama, mis enne nn. advendisoodukat.

Isiksusetest

Mäletan, et teismelisena oli mul üks testide vihik, mida mulle meeldis ikka ja jälle täita. Eile mainis mu elukaaslane nelja isiksusetüübi testi ehk introvert-ekstravert-flegmaatik-sangviinik. Mõtlesin siis üle pika aja see test läbi teha http://www.hot.ee/types/Lehed/prinditav.html . Sain tulemuseks INFP ehk INTROVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-KOHANEJA http://www.hot.ee/types/Lehed/Tyybid/infp.html. 
ÜLDINE ISELOOMUSTUS
INFP tüüp on entusiastlik ja taiplik uuendaja, kelles peitub palju inimlikku soojust. Oma tundeid, hellust ja õrnust väljendab harva. Need on tagasihoidlikkuse sirmi taga. Ellusuhtumiselt on ta väga isikupärane ja idealistlik hoides kirglikult oma ideaale ja väärtusi. INFP tüüp ei soovi tavaliselt domineerida või muljet avaldada. Igapäevastes asjades ning tööl on salliv, lahtise peaga, mõistev ja paindlik. Kahekordselt hea ja edukas on tegevuses, millesse usub. Tahab, et tema töö annaks mingisuguse panuse inimeste vastastikusesse mõistmisse, õnne ja tervisesse. Sõltumata töötasust soovib ta selle taga näha töö mõtet ja eesmärki. Kui teeb midagi niisugust, millest ta väga hoolib, on tema täiuslikkuse taotleja. Olles innustatud ja idealistlik omab INFP tüüp talenti kasvatada ja julgustada oma lähedasi. Suhtlemises kerge ja positiivne, võib ta olla otsene ja isegi kategooriline, kui ta ideaal või üks tema elulistest väärtustest on ohus. INFP tüüpi inimene tunneb suurt huvi uute ideede vastu. Tal on samuti perspektiivitunnet. Reeglina huvitub raamatutest ja keeltest. Sageli tõmbab teda nõustamine, õpetamine, kirjandus, kunst, teadus, psühholoogia. Teda võlub võimalus tungida inimhinge sügavusse. Ta võib töötada suurte energiapuhangutega olles võimeline ülimalt keskenduma ja pühenduma ülesande täitmisele. Üldiselt on ta kohusetundlik kuid rutiinsete tööülesannete täitmine muutub kergesti tüütavaks.

Kommentaariks ütleksin, et osa sellest jutust vastab tõele. Näiteks mulle ei meeldi avalikult oma arvamust välja öelda, ma kipun liialt unistama ning väldin konflikte iga hinna eest. Teisalt ei usu ma, et oleksin töökollektiivis ühenduslüliks või et mul oleks luuletajaanne, rääkides armastusest. Siiski on kasulik aeg-ajalt selline test täita ja analüüsida, kui palju peab paika, kui palju on täielik vale.

Oskar sai ENTJ.

Fifty Shades of Grey ehk 50 halli varjundit

"Viiskümmend halli varjundit" on jõudnud menuraamatute edetabeleisse kogu maailmas, sealhulgas USA-s ja Suurbritannias. Kokku on sarja müüdud eri riikides üle 65 miljoni eksemplari, raamatu kirjastamisõigused on müüdud 37 riiki ja selle käes on kõigi aegade kiireimini müüva pehmekaanelise raamatu rekord - müügitulemused ületavad isegi "Harry Potteri" seeriat. Kriitikute reaktsioonid romaanile ei ole üksmeelsed. http://et.wikipedia.org/wiki/Viiskümmend_halli_varjundit

Raamat, mida on müüdud rohkem kui lapsepõlvelemmiku Harry Potteri raamatuid? Kriitikute reaktsioonid ei ole üksmeelsed? Tundub, et on viimane aeg tutvust teha selle imeraamatuga.

Lugesin ingliskeelset internetis ülevalolevat raamatut (http://www.onereads.org/fifty-shades-grey?page=0,102).

Kõigepealt ütleksin kohe ära, et ootasin sellise müügieduga raamatust enamat kui Twilighti-hõngulist seksi käsiraamatut. Sest vähemalt esimese osa ingliskeelses versioonis tundub, et kirjutajal kas ei ole laialdasi teadmisi või ta ei julge kasutada tegevuste kirjeldamisel täit leksikoni. Jah, härra Grey kasutab raamatu alguses vanemast inglise keelest pärit termineid, kuid lõpupoole kaob ka see ära. Nii loengi ma kauaoodatud kirjeldust peategelase kehavormidest ja mul on tõeliselt raske seda tegelast inimeseks vormida. Kirjeldused on üldsõnalised ja seda on üllatav kuulda minu käest, kes ma keerasin rõõmuga edasi paarileheküljelised kirjedused "Isa Goriot's". Seda enam, et teose minategelane Ana õppis inglise kirjandust, on üllatav tema sõnakehvus, mitte ainult dialoogides.

Teiseks on peategelasel ebakõlad oma sisemise häälega inner goddess, seega iga teine reaktsioon on seotud sellega, kuidas inner goddess ennast tunneb. Mõttetu ja häiriv sõnakordus.

Raamatus puudub peaaegu täielikult analüüsiv pool. Ana ei tea, mida Christiani sado-maso lembusest arvata ja ta ei aruta seda kellegagi, sest teda keelab sellesisuline dokument. Seega me ei kuule kellegi kaine kõrvalseisja arvamust. On ainult 21-aastane kogenematu Ana ja veidi vanem Christian. Toakaaslast Kate´i on kujutatud kui edukat ja hoolivat karjäärinaist. Kuid mingit uut dimensiooni tema dialoogid süžeesse ei too. Sama kehtib aeg-ajalt väljailmuvale Anast sissevõetud Josele. Õigemini talle ei antagi väga sõna.

Peale seda negatiivset arvustust tekib küsimus, et miks seda raamatut on siis miljoneid ja miljoneid müüdud ? Vastus on väga lihtne-SEKS. Iga vahekord proovitakse uusi asju, käte kinnisidumine, erektsiooni edasilükkamine, ja lugejal on kerge samastuda enesekompleksides vaevleva ja seksielu avastava Anaga. Tõenäoliselt on nii mõnigi raamatuostja sellest teosest endale piibli teinud ja proovib väljamõeldut päriselus rakendada. Tõenäoliselt ongi selle raamatu suurim väärtus silmaringi (ja seksuaalelu) laiendamine.
Lisaksin veel, et mulle meeldib Ana ja Christiani egodemäng. Meespool tahab naispoole iseseisvust alla suruda ning tema üle domineerida. Naistegelane tahab puurida mehe kõige sügavamatesse hingesoppidesse ja samas näidata, et tal endal on ka arvamus.

Ajaleht The Columbus Dispatch võtab ühe lausega kokku kogu triloogia olemuse: "Despite the clunky prose, James does cause one to turn the page."

Alanyas käidud

Umbes kuu aega tagasi jõudsime tagasi nädalapikkuselt puhkuselt Türgis Alanyas. Minu jaoks oli see ESIMENE PUHKUSEREIS. Ei olnud mingit muretsemist söökide pärast. Hotellituba koristati iga päev. Lennujaamast hotelli oli transport meie eest korraldatud. Ehk siis ainuke ülesanne oli end hästi tunda. Ja seda me ka tegime nii hästi kui oskasime.
Rand
Meie käisime ujumas ainult ühes rannas, sest teine oli prügi täis ja üldse mitte nii ilusa vaatega. Ehk siis Kleopatra rand osutus meie valituks oma vaatega poolsaarele ja kõrgete lainetega. Lamamistoole me ükski kord ei rentinud ja ostsime selle raha eest hoopis muud nänni. Sellesse randa ei soovitaks ma minna lastega peredel, sest minul viisid küll lained maapinna alt ära. Ükskord kukkusin isegi nii õnnetult, et ninast hakkas verd voolama. Muidu igati sümpaatne rand, mis jääb meelde elu lõpuni.

Ekskursioonid
Käisime kolmel ekskursioonil: Hamam ehk Türgi saun, piraadilaevaga sõit ja parvematk. Siinkohal ütleksin kohe ära, et KOHALIKELT REISIFIRMADELT ON TÄIESTI OHUTU EKSKURSIOONE OSTA. Ühtedelt eestlastelt kuulsime, et nad olevat esimest korda Eesti turismifirma teenuseid kasutanud. Nad istusid samas ekskursioonibussis, kus need, kes ostsid oma reisid tänavalt suvalise reisiesindaja käest. Ainuke erinevus on see, et umbes pool rahast jääb alles. Sellevõrra saabki rohkematel ekskursioonidel käia.
Siin on üks voldik, kus on ühe kohaliku reisibüroo hinnakiri (2014. aasta seisuga):

Meie kasutasime selle firma teenuseid:

Hamam ehk Türgi saun
...on umbes paaritunnine saunade ja massaažide nautimine. Esmalt käisimegi tavalises Soome saunas, siis mullivannis. Viimases olid juba ees kui mitte türgi siis mõne naaberriigi naised, kes laulsid ja tegid kõhutantsu moodi liigutusi. Need naised teadsid, kuidas lõbusalt aega veeta! Edasi läksime aurusauna, kus oli nii tihe õhk, et vaevu nägid omaenda jalgu. Järgnes veel üks saun ja siis juhatati meid marmorist lavale. Inimesed lamasid kaarja lava äärel ja igaühega tegeles noor türgi kutt. Kõigepealt koorisid nad vana naha maha, kasutades selleks karedapoolset kinnast. Siis pandi kehale mingi õlitaoline emulsioon ja hõõruti sellega kogu keha kokku. Viimane osa oli parim, võeti padjapüüritaoline riidetükk ja kasteti see ühte vedelikku. Kui seesama padjapüür kehaga kokku puutus, siis oli tunne, nagu soe eluenergia voolaks üle keha. Tegelikkuses kaeti kogu keha paksult vahuga üle. Uskumatult mõnus tunne! Kõige lõppu jäeti veel umbes 15-20-minutiline massaaž ka. Peale seda oli väsinud, aga veidi nagu uuestisündinu tunne. Türgi sauna soovitataksegi pigem reisi alguses minna, sest muidu on juba nahk ära põlenud ja valus. Maksumus Eesti reisibüroo kaudu 25€ inimene (kohalikelt oleks 10-15€ saanud).
Laevasõit piraadilaevaga
...oli mõnus vaheldus niisama rannas olemisele. Hommikul tuli paljajalgne türgi poiss meile hotelli vastu ja kõndis terve maa kuni laevani (umbes 6 minutit). Laevu oli sadamas üllatavalt palju, nii paarkümmend. Enamik neist turistikad.
Me istusime laeva teisel korrusel, jalad vabalt rippumas läbi lippide. Alguses imetlesime vaadet mäele, sest me ei olnud kunagi seda sellise nurga alt näinud. Silmasime ka piraadikoobast, kuhu kunagise piraadilinna Alanya mereröövlid oma aardeid peitsid. Selleks ajaks olime jõudnud juba peaaegu Kleopatra rannani ning lainetus muutus aina suuremaks. Laev õõtsus nii hullult, et püsti käimine oli võimatu. Kõigele lisaks hakkas veel vihma ka kallama, nii et olime sunnitud allakorrusele kolima. Korraks hakkas üsna jahe. Kuid nagu türgi ilmale kombeks, möödus vihm sama ruttu nagu tuli ja lõõmav kuumus oli tagasi. Hüppasime ka teki äärelt türkiissiisesse läipaistvasse vette. Tegime hästi palju pilte ja videosid. Kohalikust büroost ostetuna saime hinnaks 40 liiri kaks inimest ehk umbes 30€.

Vahepeal tegi ka paadil töötav fotograaf (nägi välja nagu suvaline ilueedi) meist pilte ja nõudis siis pärast piltide ja ilutaldriku eest mõttetult palju raha. Üritasime hinda madalamaks kaubelda, aga türklane solvus ja rebis pildid puruks!
Vahepeal haarati mu elukaaslane laeva teisel korrusel toimuvasse vahushow-sse, mida juhtis nii 10-aastane räpparikalduvustega türgi poiss.
Rafting ehk parvematk
Kõigepealt sinna sõit oli umbes sama pikk nagu lennujaama. Aga need vaated, mis mägedesse sõites avanesid, olid seda väärt. Peatusime ka ühes kohalikus restoranis, kus oli pood ja tualeti kasutamise võimalus. Kusjuures restorani üks kokkadest ja tema mees tulid ka hiljem raftingule. Kui lõpuks paadiretke algusesse jõudsime, olime üllatunud, et firmat pidas üleval ehtne austraallane. Huvitav, kuidas ta küll Türki sattus...
Kiiver, päästevest ja mõla olid hinna sees (20 või 25€), aga kummijalanõud (4€ paar) mitte. Otsustasime need turvalisuse huvides laenutada.

Mägijõe nimi oli Köprülü ja selle vesi oli 10 kraadi soe!!! Kuni paati istumiseni lootsin, et meile tehti selle temperatuuriga nalja. Kui aga kõrvalpaatides istujad hakkasid meid jõeveega pritsima, sain aru, et see vesi ongi nii külm. Mõtte viis eemale ümbritsev loodus, mis lihtsalt naelutas silmad endale. Ka vedas meil seltskonnaga, sest umbes kümnest inimesest viis olid eestlased. Kasutasime väikse keele eeliseid hoolega ära ning nalja sai ikka omajagu. Kohalik giid valis miiskipärast minu välja ja viskas mu esimesena üle paadiääre vette. Segadus, kättemaksuiha ja külmus olid emotsioonid, mis mind valdasid. Aga tänu giidi agarusele viskasime hiljem juba ise teisi vette. Kõigil oli lõbus.
Kuigi Köprülü jõgi oli üsna kärestikuline ja kiire vooluga ning vahel jäime isegi paadiga kivi otsa kinni, oli jubedaim osa retkest alguses. Nimelt peatusime paatidega ja läksime vaatama kohalikku nooreks tegevat allikat ja vana silda. Sild oli ehitatud kanjoni kohale kahe kalju vahele.

http://www.monachushotels.com/MONACHUS-MENU/TR/33/BOLGE_BILGISI.aspx

Ja justnimelt selle silla alt, paari meetri kõrguselt hüppasin mina ja osad veel alla peaaegu olematu sügavusega vette. Kiljusin elu eest, aga jäin ellu. See oli üks mu elu suurimaid väljakutseid, kuna ma kardan veidi kõrgust. Lisaks oli minu jaoks arusaamatu, kuidas saab hüpata otse alla kaarjast mäenukist. Kuidas sa vastu kaljut ei kuku?

Toidukohad
Kuigi meie hotelli toidud olid superhead ja valik laialdane, siis ei olnud meie paketis lõunasööke, mille ostsime väljastpoolt juurde. Meil oli kolm lemmikrestorani:
Eski Ev(http://www.tripadvisor.com/Restaurant_Review-g297961-d2525552-Reviews-Eski_Ev-Alanya_Turkish_Mediterranean_Coast.html), mis oli Damlatase tänaval allpool tänavapiiri, eraldatud tänavamürast. Väljas oli silt, et meil ei ole telekat, omletti ja paari asja veel (http://www.tripadvisor.com/Restaurant_Review-g297961-d2525552-Reviews-Eski_Ev-Alanya_Turkish_Mediterranean_Coast.html#photos). Restoran ise oli lahtine, katuseks taimeoksad. Iga laud oli erinäoline. Restorani nurgas oli eraldi punker omanike koerale, peal silt Wanted ja Alcatraz.
Kuna õhtusöök ei olnud veel valmis, siis tellisime suupisted. Kõigepealt toodi meile keskmisest väiksem taldrik kurgi-tomatisalatiga. Mõtlesime, et ju siis peab pärast midagi juurde ostma. Kuid peagi toodi veel umbes kümme samasuurt taldrikut. Seal oli täidetud paprikaid, küüslaugusaiu, maasika-fetasalatit, mingit kuuseokstetaolisest taimest tehtud salatit jne jne. Jäime selle koha ja toiduga ülimalt rahule.
Teisest kohast ostsime tortillasid. Kolmas restoran jäi tee peale, kui läksime üles kindlusse. Restorani pidas armas perekond, keskealine türgi mees tuli meid kohe sissepääasu juurde tervitama. Naine tegi süüa ja lapsed tõid toidu ette ning tšillisid niisama restoranis. Portsjonid olid suured ja valik oli ka hea. Näiteks päevaprae kana salati ja riisiga sai umbes 15 liiriga.

Poed
Meie mõistes poode Alanyas väga ei eksisteeri. Pigem kohtab tänava ääres turubokside taolist väljapanekut ühesugustest Armani-Gucci-Hilfigeri riietest, kus ei ole isegi hinnasilte peal. Sest hind on kokkuleppeline, millega on raske ära harjuda. Siiski on Alanya veel selline leebe linn, kus väga ennast peale ei suruta. Kui ikka ütled viisakalt ei, siis midagi kobisetakse vastu, aga peagi jäetakse sind rahule.
Ei saa öelda, et ma oleksin Türgist palju asju kaasa ostnud. Küll aga leidsin endale korralikud nahast sandaalid. Nende ostmine oli päris naljakas. Poe tagumises otsas oli üks vanapapi, kes nikerdas kohapeal kingi teha. Ta ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Niisiis tuli kõrvalpoe müüjanna appi tõlkima. Ta ütles, et selliseid sandaalimeistreid on terves Türgis ainult kuus tükki. Eriliseks tegi selle kingsepa veel see, et üks tema kingamudelitest oli esindatud 2004. aasta "Trooja" filmis. Just selle mudeli ma endale ka ostsin. Kingameister tuli ise minu juurde ja kohandas sandaalid mulle ideaalselt jalga istuvaks. Selle mehe ja elurõõmsa müüjannaga rääkisime ikka üsna pikalt maast ja ilmast ning trehvasime möödaminnes ka järgnevatel päevadel. Nüüd ehib kõigele lisaks meie külmkappi pisilapse jalga passiv nahast king, mille meister ise külmkapimagnetiks tegi ja meile kinkis.

Kodust paremat ei ole

Peale kuuajalist Rootsis elamist ja nädalast puhkusereisi Türki tunnen, et kodus on jube mõnus olla. Varem on mul ikka olnud tunne, et kodus istumine on justkui aja raiskamine või enda võimaluste mitterealiseerimine.
Viimased nädalad olen töötanud kindla graafikuga, E-R 9:00-17:45. Peale tööd lähen kas koju või toidupoodi, vastavalt vajadusele. Seejärel valmistan järgmiseks päevaks vähemalt kaks toidukorda. Siis on mul midagi lõuna ajal süüa ja ka elukaaslane saab tööle toidu kaasa võtta. See nädal jõudsin ka kaks korda kooki küpsetada. Lisaks käisin kahel õhtul jooksmas.
Eelnev loetelu võib tunduda küll veidi üksluine, kuid tegelikult on koduseid töid piisavalt palju, et iga päev midagi uut teha.
Eks näis, mis elu toob, aga praegu olen sellise elurütmiga väga rahul.

Göteborgs kulturkalas

... ehk Göteborg` kultuurinädal on linna korraldatav igaaastane tasuta ürituste nädal. Gustaf Adolfi torg´ l oli rahvusvaheline toiduturg, kus proovisin ära prantsuspärase kana Dijoni sinepis. Ei saa öelda, et see nüüd mu elu parim kana oleks olnud.
Teine kokkupuude kultuurinädala üritustega oli neljapäeval. Kusagil Ullevi Södra ja Götaplatseni vahepeal peeti loppist ehk kirbuturgu. Mitmed perekonnad olid oma autodega kohale tulnud, et müüa üleliigseid riideid, vanu nõusid, raamatuid ja ka vinüülplaate. Erinevalt Eestist tegid inimesed seda pigem lahtisaamise kui vahelt teenimise eesmärgil. Nii juhtuski, et sain 40 krooni (umbes 4,5 €) eest moeka sügisjaki ja soojema salli. Kaks neidist, kes neid riideid müüsid, küsisid, kust ma tulen jne.
Eile ehk laupäeval läksin esimest korda ka kontsertidele, kuna üks mu töökaaslastest tahtis "mingit iiri asja" kuulama minna. Mul on äärmiselt hea meel, et ta sellele kontserdile minna otsustas. Bändi nimeks oli Henry Girls-kolm iirlannast õde, kes laulsid folklugusid http://www.thehenrygirls.com. Nautisin nii nende laulmist, kui ka viiuli ning harfi kooskõla. Muhe oli ka see, kuidas nad enda kodumaa kliima kohta nalja tegid ja üleüldse publikuga suhtlesid.
Kontsertide vahele jõudsin ka ehtsat ungari langosi proovida. Olen seda lapiku pontšiku taolist küpsetist ka Ungaris proovinud. Seal oli see ikka nõksa parem.

langos

Peale iirlasi põikasime korra Kungstorgetile, kus laulis rootslanna Linnea Henriksson. Laivis oli ta parem, kui pärast arvtist kuulates.
Kella üheksaks läksime tagasi Bältespännarparkenisse, kus hakkas esinema ameeriklaste bänd Session Americana http://kulturkalaset.goteborg.com/2014/programpunkt.php?id=2313. Nad olid kindlasti õhtu nael. Umbes kuue- või seitsmepealine punt keskeale lähenevaid mehi, kes paiknesid laval kobaras koos. Nad tegid üksteisega nalja, isegi tõukasid teineteist, vahetasid vahepeal kohti ja tundsid ennast lihtsalt hästi. See väljendus ka muusikas. Lauldi nii südamedaamidest, "jänkide rahast" kui ka õlle joomisest.
Minu lemmiklugu nendelt

Peale tunniajast kontserti oli rahvas ekstaasis, kõik tõusid püsti, plaksutasid ja vilistasid. Vastuseks mängis bänd ühe lisaloo.
Viimaseks artistiks oli reggae ja popi segu Kultiration-Rootsi oma bänd.

Ka Rootsis saab joosta

Tartlasena on minu lemmikjooksurajad seotud Emajõega. Jõe ääres on hea õhk, ilus puiestee ja üldse mõnus. Siin Rootsis elades tuli endale uus jooksurada vaadata.
Üldiselt on rootslased väga sportlikud. Kesklinnas nägin jõusaali, mis oli avatud ööpäev läbi! Kas pole ideaalne. Julgelt pooled mitte-autoomanikest sõidavad ratastega. Täpsem oleks öelda, et kihutavad. Linn on umbes sama järskude tõusude ja langustega nagu Viljandi linn. Ning tihti on kõnnitee mingi kitsas riba heki kõrval, samal ajal kui rattatee on kolm korda laiem.
Pärast mõningast seiklemist leidsime lähedal oleva järve, mida ümbritsevad väga mõnusad jooksurajad.

http://www.walkjogrun.net/routes/current_route.cfm?rid=DF71EB0C-B12A-7049-E1D902AED9561CF2

Järve nimi on Härlanda tjärn ehk tõlkes Härlanda metsajärv. Veekogu asub looduspargi alal, mistõttu pole ime, et täna üks metskits minust viie meetri kauguselt üle tee kalpsas.

Härlanda tjärn

Kuid juba homme kolime väiksemasse linna, mille nimi on Falköping. Eks siis näeb, kus seal joosta saab.

Muuseumid ja muud huvitavat eestlaste asutatud linnaosas

Täna oli meil esimene täiesti vaba päev. Võisime teha mida iganes hing ihaldas. Kuna minu toanaaber tahtis minna enam-vähem samasse kohta, kuhu mina, otsustasin tema plaaniga kaasa minna.

Esmalt läksime Naturhistoriska Museetisse ehk loodusmusseumisse. Rootsis on peaaegu kõik muuseumid alla 25-aastastele tasuta. Kusjuures mingit tõendit ega kaarti ei pea näitama.

Naturhistoriska Museet

Naturhistoriska Museet

Naturhistoriska Museet

Naturhistoriska Museet

Muuseum asub Majorna linnaosas, mille asutasid Wikipeedia sõnul soome meremehed ja eesti soldatid. (!) Sõnast maja ongi tulnud linnaosa nimi Majorna.
Teadmata selle piirkonna ajalugu, hakkas mulle ka see linnaosa meeldima. Eriti tähelepanuäratav oli, et linnaosa asus justkui eri astmetel, kuna seal oli palju kaljusid. Esimesel astmel olid sõidu- ja trammiteed elumajadega. Kõrgemale astmele viisid erinevad trepid ja väiksed teed ning seal seisid juba uued elumajad väikeste roheliste pargikestega. Neid astmeid oli isegi kuni neli, sõltuvalt sellest, kui järsk kalju oli.
Peale umbes tunniajast Loodusmuuseumis käimist läksime vaatama Oscar Fredriks kyrkat, mida soovitas meie Rootsi kolleeg Lina/Liina.

Oscar Fredriks kyrka

Olen väga tänulik, et ta seda kirikut soovitas. Siiani olime näinud Domkyrkat ja paari kirikut ka eemalt. Kuid O.F. kirik pani kõigile neile pika puuga ära. Esiteks oli kirik üsna suur ja vähemalt kiriku info kohaselt kõige kõrgema torniga Göteborgis-71 meetrit. Kiriku välispind ei olnud kaetud lihtsalt punase telliskiviga, vaid ka vasest detailidega. Esines ka kollast värvi. Sisu ei jäänud välimusele alla. Altaripoolses osas olid imeilusad vitraažidega kaetud aknad, mis sulandusid roosa-sinise võlvlaega. Kiriku tagumises osas oli võimas orel ja ümar kaunistustega aken. Tuleb välja, et me ei olnud ainsad, kes kirikust lugu pidasid, sest preester andis peaaegu iga poole tunni tagant uue ristimistseremoonia.

Oscar Fredriks kyrka

Oscar Fredriks kyrka

Oscar Fredriks kyrka

Järgmisena külastasime, juba üpris väsinuna, Sjöhistoriska Museeti ehk Meremuuseumi. Muuseumi tegi eriliseks see, et seda oli näha juba kilomeetrite kauguselt. Nimelt muuseumi kõrval kõrgub majaka moodi torn, mida kaunistab naisekuju, mis sümboliseerib tõenäoliselt meremehe naist oma meest koju ootamas.

Meremuuseum ise näitas erinevaid mereloomi, nii neoonkollaseid siniste silmadega kalu kui ka tavalisi kohasid. Lisaks räägiti erinevatest laevatüüpidest ja reisidest, eriti 20. sajandi alguse emigratsioonist USA-sse.

 Sjöhistoriska Museeti

Sjöhistoriska Museeti 

 Sjöhistoriska Museeti

Sjöhistoriska Museeti

Peale kahe muuseumi ja ühe kiriku põhjalikku läbikäimist olime kõik üsna laibad. Kõige tipuks hakkas veel vihma ka sadama. Seega otsustasime Älvsnabbeni ehk tasuta jõetaksoga tagasi kesklinna minna.

Älvsnabbeni

Älvsnabben

Älvsnabben

Minu elu Göteborgis

Esimene töönädal Göteborgis on möödas. Jess! Ausalt öeldes on olnud iga hommik võrdselt raske kl 7 ärgata. Võib-olla sellepärast, et ei ole siiani harjunud selle uue koduga. Ei tea.
Äraeksimine pimedas metsas
Kolmapäeval oli väike tagasilöök. Mõtlesin, et lähen ja teen teise, veidi pikema jooksutiiru. Küsisin M-lt, kes käib iga päev jooksmas, et kuhu täpsemalt pean minema jne. Võtsin siiski mobiili kaasa ja asusin teele oma uute Asicsitega (sünnipäevakink, mille sain vahetult enne äraminekut).

Peagi jõudsin järveni-Härlanda tjärn-ja nautisin ilusat vaadet. Ühel pool olid keskmise suurusega kaljud, mille peal kasvasid igasugused puud ja teisel pool oli umbes Elva-suurune järv, kus püüti kala ja ka ujuti. Mõtlesin, et oh, millise toreda jooksmiskoha ma enda jaoks avastasin.

Teadsin, et pean terve aeg paremale hoidma, siis ei ole ohtu ära eksida. Teede ristumiskohas keerasingi paremale ja eeldasin, et edasi peab vaid otse jooksma ja olengi õigel teel. Kuid tegelikult pidi veel ühe korra paremale pöörama. Niisiis oli kell juba üle kümne õhtul, väljas pime ja ma olin üksinda keset tundmatut metsateed. Ka Google Maps ei töötanud. Alguses üritasin lihtsalt edasi joosta ja erinevaid teid provida, et küllap kuidagi leian ikka õige tee üles. Kuid siis hakkasid ühed ja samad kohad korduma ning metsa all käisid igasugused hääled, mis panid mu pidevalt pead pöörama ja vaatama, et ega keegi hull nüüd põõsast välja ei hüppa.
Lõpuks helistas majakaaslane mulle ja küsis, et kas minuga on kõik korras. Sain aru, et pean abi küsima. Otsisin lähima tänavanime ja ta tõdes, et ma olen ikka üsna kaugele jooksnud. Ta juhendas mu ühe bussipeatuseni, kuhu tema ja veel üks töökaaslane tulid mulle vastu. Olen neile mõlemale väga tänulik, sest tegelikult oli mul juba üpriski suur hirm oma elu pärast. Peale seda korda ei olegi ma rohkem julgenud välja jooksma minna. Eks näis..
Rääkisin seda ka meie Rootsi kolleegidele ning üks neist märkis, et nende töökaaslase tütar tapeti Göteborgis ära-vaid meetrid enne koduust.
Rääkides lõbusamatel teemadel, siis allpool on pilt meie koolitusruumist, kus veedame suurema osa päevasest ajast.

Peab ütlema, et rootslaste töötempo on oluliselt erinev meie omast. Svenssonite-rahvast nimetatakse ka fika-rahvaks. Fika tähendab kohvitama koos kaneelisaiakesega. Niisiis on meil umbes iga tunni järel 10-15 min fika-paus. Aeg, et käia vetsus, köögis uut kohvi, teed või vett toomas. See on ka hea võimalus Rootsi kolleegidega sõbrustada. Nad on väga sõbralikud ning hindavad ka väikest naljategemist.
Eestis oleks koolitus stiilis-4 tundi töötamist ühe pausiga, millele järgneb lõuna, edasi jälle 4 tundi koolitust kuni pea lõhkeb uuest infost.
Peale tööpäeva oleme iga päev võtnud ette väikseid linnaavastamisreise.
Esmaspäeval käisime Göteborgi ühes suurimas kaubanduskeskuses Nordstanis ehk Femmanis. Vaatasime ka, kuidas ratastoolikliente Östra sjukhusi eest koju transporteeriti. Tavaline osa meie tööst, aga esimest korda nägime me, kuidas see päriselus välja näeb.
Teisipäeval jalutasime Brunnsparkis ja olime tunnistajaks mingisugusele neonatside-teemalisele meeleavaldusele.

Palmhuset

 Palmhuset

Purskkaev ja Stora Teatern

Teisipäev oli esimene kord, kui me nägime, et Göteborg ei olegi vana tehaselinn, vaid selles linnas on ka ilusam osa. Vanem kesklinn toomkiriku ehk Domkyrka ümbruses. 

Domkyrka

--

Kolmapäeval külastasime ühte kodukandis olevat taaskasutuspoodi. Sealt ostes toetatakse ka raskustes noori vms. Seal müüdi kõike alates mööblist ja lõpetades riietega. Leidsin sealt koju lehmapildiga kandiku, mille eest tuli loovutada vaid 10 krooni. 
Neljapäeval läksime kolmekesi Tervishoiumuuseumisse ( Medicin Historiska Museet), mis asus vanas haiglahoones. 

 Medicin Historiska Museet

 Medicin Historiska Museet

Täna ehk reedel avastasime Göteborg vanimat linnaosa Hagat. Nimetaksin seda Göteborgi vanalinnaks-kitsad munakivitänavad täis erinevaid välikohvikuid, antikvariaate ja muid ägeda kaubavalikuga poode. Nimedest torkasid silma Igor the Dog ja El Bastardo (ilusad 60ndate stiilis kleidid ja aksessuaarid). Einestasime kangesti Maiasmoka kohvikut meenutavas Husareni kohvikus.

Ratta rentimine

Taamal paistab Skanska Kronan

Haga

Haga

Husaren