Eriti raseduse alguses ja mingi uue info saamisel, nt ultrahelis käies, oleksin tahtnud seda kellegagi jagada. Kuid mul oli kindel põhimõte, et sugulased peavad uudisest kuulma enne kui sõbrad. Seega hoidsime kõhubeebi olemasolu meie kahe teada ja kutsusime peale soost teadasaamist sugulased külla. Olime enda arvates kavalad ja tõime ettekäändeks kaasa hiljutised saavutused.
Öelnud välja, et järgmisel aastal saadakse vanavanemateks, langes kohe suur koorem südamelt. Nüüd on uudis laias maailmas valla ning mõnes mõttes andis beebi valjult välja kuulutamine ka endale kindluse, et jah, me tõesti saame lapse.
Sõpradega jälgisin reeglit, et ei teavita neid interneti vahendusel. Tahtsin lähematele kamraatidele ise näost näkku öelda. Tahtsin, et nad näeksid minu emotsiooni, kui õnnelik ma selle uudise üle olen ja ka vastupidi, näha, kuidas nemad reageerivad.
Tänu sellele on mul igast korrast ülimalt positiivne mälestus, mäletan täpselt sõprade näoilmeid ja taaselustan vahepeal näiteks koju kõndides neid sündmusi. Mul tuleb alati naeratus suule ja tuju läheb heaks. Kui palju toredaid inimesi mu ümber on, kes minust ja mu perest hoolivad.
Niisiis pole vahet, kuidas oma lapseootusest teatada, kuhjaga häid emotsioone on garanteeritud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar