96. päev, trenn vol 2

Eelmisest postitusest jäi välja minu esimene kokkupuude kepikõnniga. Kui päris täpne olla, siis paar aastat tagasi proovisin kepikõnni keppe Kubija spaas käies, kuid ei osanud siis nendest eriti midagi arvata. Nüüd aga, kui ma enam jooksmas ei käi, siis on värskes õhus harrastatavate alade nimekiri üsna kokku kuivanud. Ma ei ole ka kunagi suurem asi jalutaja olnud, kuid viimasel ajal olen ikka paar korda ilusa ilmaga ühe Emajõe tiiru teinud.
Niisiis laenasin emalt reguleeritava kõrgusega keppe, vaatasin ära õppevideo
http://youtu.be/KaFBRVs1teU, laenasin emalt talle väikseks jäänud dresse ja asusin teele.
Esimese paarisaja meetriga tundus korralik rütm tulema ja käed liikusid jalgadega sobivas tempos. Alustasin üpriski kiire tempoga, minu põhiviga ka joostes, ning möödusin nii mõnestki jalutajast. Tunne oli hea, võrreldes jooksuga kulus täpselt topeltaeg, et läbida esimesed kaks kilomeetrit ehk siis umbes 22 minutit. Peagi aga tundsin kõhus pitsitavat tunnet. Ma pole siiani kindel, kas asi oli liiga kiires tempos või pükstes, mida polnud varem kandnud. Üritasin kehaasendit veidi sirgemana hoida ning loodust jälgides unustasin kerge valutunde.
Kokku jõudsin kuni Vabaduse sillani ja Kassitoome kaudu koju tagasi. Aega kulus veidi üle tunni. Erinevalt rasedate võimlemisest sai keha reaalselt soojaks ka ning kokkuvõttes jäi mul üritusest hea mälestus.
Et ennast veelgi motiveerida, panin ennast kirja novembrijooksule, kepikõndijana.